¹Now Jehoshaphat had riches and honor in abundance; and he joined affinity with Ahab.

¹Joosafatil oli palju rikkust ning au ja ta sai Ahabiga languks.

²And after certain years he went down to Ahab to Samaria. And Ahab killed sheep and oxen for him in abundance, and for the people that were with him, and moved him to go up [with him] to Ramoth-gilead.

²Mõne aasta pärast läks ta Ahabi juurde alla Samaariasse; Ahab tappis palju lambaid, kitsi ja veiseid temale ja rahvale, kes oli koos temaga, ja õhutas teda minema üles Gileadi Raamotisse.

³And Ahab king of Israel said unto Jehoshaphat king of Judah, Wilt thou go with me to Ramoth-gilead? And he answered him, I am as thou art, and my people as thy people; and [we will be] with thee in the war.

³Ja Iisraeli kuningas Ahab küsis Juuda kuningalt Joosafatilt: 'Kas tuled koos minuga Gileadi Raamotisse?' Ja Joosafat vastas temale: 'Nagu sina, nõnda mina, nagu sinu rahvas, nõnda minu rahvas! Ma tulen koos sinuga sõtta.'

⁴And Jehoshaphat said unto the king of Israel, Inquire first, I pray thee, for the word of Jehovah.

⁴Ja Joosafat ütles Iisraeli kuningale: 'Küsi ometi enne Issanda sõna!'

⁵Then the king of Israel gathered the prophets together, four hundred men, and said unto them, Shall we go to Ramoth-gilead to battle, or shall I forbear? And they said, Go up; for God will deliver it into the hand of the king.

⁵Siis Iisraeli kuningas kogus kokku prohvetid, nelisada meest, ja küsis neilt: 'Kas me võime minna sõdima Gileadi Raamoti vastu või ma pean loobuma?' Ja nad vastasid: 'Mine, ja Jumal annab selle kuninga kätte!'

⁶But Jehoshaphat said, Is there not here a prophet of Jehovah besides, that we may inquire of him?

⁶Aga Joosafat küsis: 'Kas ei ole siin veel mõnda Issanda prohvetit, et saaksime temalt küsida?'

⁷And the king of Israel said unto Jehoshaphat, There is yet one man by whom we may inquire of Jehovah: but I hate him; for he never prophesieth good concerning me, but always evil: the same is Micaiah the son of Imla. And Jehoshaphat said, Let not the king say so.

⁷Ja Iisraeli kuningas vastas Joosafatile: 'On küll veel üks mees, kellelt saaks küsida Issanda nõu. Aga mina vihkan teda, sest ta ei kuuluta mulle head, vaid alati halba. See on Miika, Jimla poeg.' Aga Joosafat ütles: 'Kuningas ärgu rääkigu nõnda!'

⁸Then the king of Israel called an officer, and said, Fetch quickly Micaiah the son of Imla.

⁸Siis Iisraeli kuningas kutsus ühe hoovkondlase ja ütles: 'Kähku siia Miika, Jimla poeg!'

⁹Now the king of Israel and Jehoshaphat the king of Judah sat each on his throne, arrayed in their robes, and they were sitting in an open place at the entrance of the gate of Samaria; and all the prophets were prophesying before them.

⁹Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas Joosafat istusid kumbki oma aujärjel, mantlid seljas; nad istusid rehepeksu väljakul Samaaria värava suus ja kõik prohvetid kuulutasid nende ees.

¹⁰And Zedekiah the son of Chenaanah made him horns of iron, and said, Thus saith Jehovah, With these shalt thou push the Syrians, until they be consumed.

¹⁰Sidkija, Kenaana poeg, oli teinud enesele raudsarved ja ütles: 'Nõnda ütleb Issand: Nendega pead sa puskima süürlasi, kuni nad on hävitatud!'

¹¹And all the prophets prophesied so, saying, Go up to Ramoth-gilead, and prosper; for Jehovah will deliver it into the hand of the king.

¹¹Ja kõik prohvetid kuulutasid sedasama ning ütlesid: 'Mine Gileadi Raamotisse ja see õnnestub sul, sest Issand annab selle kuninga kätte!'

¹²And the messenger that went to call Micaiah spake to him, saying, Behold, the words of the prophets [declare] good to the king with one mouth: let thy word therefore, I pray thee, be like one of theirs, and speak thou good.

¹²Ja käskjalg, kes oli läinud Miikat kutsuma, rääkis temaga ning ütles: 'Vaata, prohvetite sõnad on nagu ühest suust kuningale head; olgu siis sinugi sõna nagu ühel nende hulgast, ja räägi head!'

¹³And Micaiah said, As Jehovah liveth, what my God saith, that will I speak.

¹³Aga Miika vastas: 'Nii tõesti kui Issand elab, mina räägin, mis mu Jumal ütleb!'

¹⁴And when he was come to the king, the king said unto him, Micaiah, shall we go to Ramoth-gilead to battle, or shall I forbear? And he said, Go ye up, and prosper; and they shall be delivered into your hand.

¹⁴Kui ta tuli kuninga juurde, siis kuningas ütles temale: 'Miika! Kas me võime minna sõdima Gileadi Raamoti vastu või ma pean loobuma?' Ja ta vastas: 'Minge, ja teil õnnestub see, sest nad antakse teie kätte!'

¹⁵And the king said to him, How many times shall I adjure thee that thou speak unto me nothing but the truth in the name of Jehovah?

¹⁵Aga kuningas ütles temale: 'Mitu korda ma pean sind vannutama, et sa ei räägiks mulle muud kui ainult tõtt Issanda nimel?'

¹⁶And he said, I saw all Israel scattered upon the mountains, as sheep that have no shepherd: and Jehovah said, These have no master; let them return every man to his house in peace.

¹⁶Siis ta ütles: 'Ma nägin kogu Iisraeli hajali olevat mägedel nagu lambad, kellel ei ole karjast. Ja Issand ütles: Neil pole isandaid. Igaüks pöördugu rahuga koju!'

¹⁷And the king of Israel said to Jehoshaphat, Did I not tell thee that he would not prophesy good concerning me, but evil?

¹⁷Siis ütles Iisraeli kuningas Joosafatile: 'Eks ma öelnud sulle, et ta ei kuuluta mulle head, küll aga halba!'

¹⁸And [Micaiah] said, Therefore hear ye the word of Jehovah: I saw Jehovah sitting upon his throne, and all the host of heaven standing on his right hand and on his left.

¹⁸Aga Miika ütles: 'Seepärast kuulge Issanda sõna! Ma nägin Issandat istuvat oma aujärjel ja kogu taeva sõjaväe seisvat temast paremal ja vasakul pool.

¹⁹And Jehovah said, Who shall entice Ahab king of Israel, that he may go up and fall at Ramoth-gilead? And one spake saying after this manner, and another saying after that manner.

¹⁹Ja Issand ütles: Kes tahaks ahvatleda Ahabit, Iisraeli kuningat, et ta läheks ja langeks Gileadi Raamotis? Siis rääkis üks nii ja teine rääkis naa.

²⁰And there came forth a spirit, and stood before Jehovah, and said, I will entice him. And Jehovah said unto him, Wherewith?

²⁰Aga üks vaim tuli ja seisis Issanda ees ning ütles: Mina ahvatlen teda! Ja Issand küsis temalt: Kuidas?

²¹And he said, I will go forth, and will be a lying spirit in the mouth of all his prophets. And he said, Thou shalt entice him, and shalt prevail also: go forth, and do so.

²¹Tema vastas: Ma lähen ja olen vale vaim kõigi ta prohvetite suus. Siis ütles Issand: Sina oled ahvatleja ja küllap sa suudad. Mine ja tee nõnda!

²²Now therefore, behold, Jehovah hath put a lying spirit in the mouth of these thy prophets; and Jehovah hath spoken evil concerning thee.

²²Ja nüüd, vaata, Issand on pannud vale vaimu nende sinu prohvetite suhu ja Issand on kuulutanud sulle halba.'

²³Then Zedekiah the son of Chenaanah came near, and smote Micaiah upon the cheek, and said, Which way went the Spirit of Jehovah from me to speak unto thee?

²³Siis astus ligi Sidkija, Kenaana poeg, ja lõi Miikat põse pihta ning küsis: 'Missugust teed on Issanda Vaim minust läinud sinusse rääkima?'

²⁴And Micaiah said, Behold, thou shalt see on that day, when thou shalt go into an inner chamber to hide thyself.

²⁴Ja Miika vastas: 'Vaata, sa näed seda päeval, kui sa pead minema kambrist kambrisse, et ennast peita!'

²⁵And the king of Israel said, Take ye Micaiah, and carry him back unto Amon the governor of the city, and to Joash the king's son;

²⁵Siis ütles Iisraeli kuningas: 'Võtke Miika ja viige ta tagasi linnapealik Aamoni ja kuningapoeg Joase juurde

²⁶and say, Thus saith the king, Put this fellow in the prison, and feed him with bread of affliction and with water of affliction, until I return in peace.

²⁶ning öelge: Nõnda ütleb kuningas: Pange ta vangikotta ja toitke teda hädapäraselt leiva ja veega, kuni ma rahuga tagasi tulen!'

²⁷And Micaiah said, If thou return at all in peace, Jehovah hath not spoken by me. And he said, Hear, ye peoples, all of you.

²⁷Aga Miika ütles: 'Kui sa tõesti rahuga tagasi tuled, siis ei ole Issand minu läbi rääkinud!' Ja ta ütles veel: 'Kuulge, kõik rahvad!'

²⁸So the king of Israel and Jehoshaphat the king of Judah went up to Ramoth-gilead.

²⁸Ja Iisraeli kuningas ja Joosafat, Juuda kuningas, läksid üles Gileadi Raamotisse.

²⁹And the king of Israel said unto Jehoshaphat, I will disguise myself, and go into the battle; but put thou on thy robes. So the king of Israel disguised himself; and they went into the battle.

²⁹Ja Iisraeli kuningas ütles Joosafatile: 'Mina panen sõtta minnes teised riided selga, aga sina kanna oma riideid!' Ja Iisraeli kuningas pani teised riided selga ja nad läksid sõtta.

³⁰Now the king of Syria had commanded the captains of his chariots, saying, Fight neither with small nor great, save only with the king of Israel.

³⁰Aga Süüria kuningas oli andnud käsu oma sõjavankrite pealikuile ja oli öelnud: 'Ärge tapelge mitte ühegi muu, vähema või suurema vastu kui üksnes Iisraeli kuninga vastu!'

³¹And it came to pass, when the captains of the chariots saw Jehoshaphat, that they said, It is the king of Israel. Therefore they turned about to fight against him: but Jehoshaphat cried out, and Jehovah helped him; and God moved them [to depart] from him.

³¹Kui siis sõjavankrite pealikud nägid Joosafatti, ütlesid nad: 'See on Iisraeli kuningas!' Ja nad pöördusid tema vastu sõdima. Siis Joosafat hakkas kisendama ja Issand aitas teda: Jumal meelitas nad tema kallalt ära.

³²And it came to pass, when the captains of the chariots saw that it was not the king of Israel, that they turned back from pursuing him.

³²Kui sõjavankrite pealikud nägid, et see ei olnudki Iisraeli kuningas, siis nad pöördusid tagasi tema kannult.

³³And a certain man drew his bow at a venture, and smote the king of Israel between the joints of the armor: wherefore he said to the driver of the chariot, Turn thy hand, and carry me out of the host; for I am sore wounded.

³³Aga keegi mees, kes oli huupi oma ammu vinna tõmmanud, tabas Iisraeli kuningat rihmade ja soomustuse vahele. Ja kuningas ütles sõjavankri juhile: 'Pööra ümber ja vii mind võitlusest välja, sest ma olen haavatud!'

³⁴And the battle increased that day: howbeit the king of Israel stayed himself up in his chariot against the Syrians until the even; and about the time of the going down of the sun he died.

³⁴Kuid taplus üha ägenes sel päeval ja Iisraeli kuningas pidi jääma vankrisse süürlaste vastu kuni õhtuni; aga päikeseloojaku ajal ta suri.