¹Then spake Solomon, Jehovah hath said that he would dwell in the thick darkness.

¹Siis kõneles Saalomon: 'Issand on öelnud, et ta tahab elada pimeduses.

²But I have built thee a house of habitation, and a place for thee to dwell in for ever.

²Mina olen sulle ehitanud valitsuskoja, su igavese eluaseme paiga.'

³And the king turned his face, and blessed all the assembly of Israel: and all the assembly of Israel stood.

³Ja kuningas pööras oma palge ja õnnistas kogu Iisraeli kogudust, ja kogu Iisraeli kogudus seisis.

⁴And he said, Blessed be Jehovah, the God of Israel, who spake with his mouth unto David my father, and hath with his hands fulfilled it, saying,

⁴Ja ta ütles: 'Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, kes oma kätega on tõeks teinud, mida ta oma suuga on kõnelnud mu isale Taavetile, öeldes:

⁵Since the day that I brought forth my people out of the land of Egypt, I chose no city out of all the tribes of Israel to build a house in, that my name might be there; neither chose I any man to be prince over my people Israel:

⁵Sellest päevast alates, kui ma tõin oma rahva ära Egiptusemaalt, ei ole ma üheltki Iisraeli suguharult valinud ühtegi linna, kuhu ehitada koda, kus oleks mu nimi, ega ole ma ka valinud ühtegi meest, kes oleks olnud vürstiks mu Iisraeli rahvale.

⁶but I have chosen Jerusalem, that my name might be there; and have chosen David to be over my people Israel.

⁶Aga ma olen valinud Jeruusalemma, et seal oleks mu nimi, ja ma olen valinud Taaveti, et ta valitseks mu Iisraeli rahva üle.

⁷Now it was in the heart of David my father to build a house for the name of Jehovah, the God of Israel.

⁷Mu isal Taavetil oli küll südame peal ehitada koda Issanda, Iisraeli Jumala nimele.

⁸But Jehovah said unto David my father, Whereas it was in thy heart to build a house for my name, thou didst well that it was in thy heart:

⁸Aga Issand ütles mu isale Taavetile: Et sul südame peal on ehitada mu nimele koda, siis oled sa hästi teinud, kui see sul südame peal on.

⁹nevertheless thou shalt not build the house; but thy son that shall come forth out of thy loins, he shall build the house for my name.

⁹Ometi ei ehita sina koda, vaid su poeg, kes su niudeist välja tuleb, ehitab minu nimele koja.

¹⁰And Jehovah hath performed his word that he spake; for I am risen up in the room of David my father, and sit on the throne of Israel, as Jehovah promised, and have built the house for the name of Jehovah, the God of Israel.

¹⁰Ja Issand on pidanud oma sõna, mis ta kõneles, ja mina olen tõusnud oma isa Taaveti asemele ja istun Iisraeli aujärjel, nõnda nagu Issand on kõnelnud, ja ma olen ehitanud koja Issanda, Iisraeli Jumala nimele.

¹¹And there have I set the ark, wherein is the covenant of Jehovah, which he made with the children of Israel.

¹¹Ja ma olen sinna pannud laeka, mille sees on Issanda seadus, mille ta Iisraeli lastele andis.'

¹²And he stood before the altar of Jehovah in the presence of all the assembly of Israel, and spread forth his hands

¹²Siis ta astus Issanda altari ette kogu Iisraeli koguduse juuresolekul ja sirutas oma käed välja.

¹³(for Solomon had made a brazen scaffold, five cubits long, and five cubits broad, and three cubits high, and had set it in the midst of the court; and upon it he stood, and kneeled down upon his knees before all the assembly of Israel, and spread forth his hands toward heaven;)

¹³Saalomon oli valmistanud vasklava, viis küünart pika, viis küünart laia ja kolm küünart kõrge, ja oli selle pannud keset õue. Ja ta astus selle peale, heitis põlvili kogu Iisraeli koguduse nähes, sirutas oma käed taeva poole

¹⁴and he said, O Jehovah, the God of Israel, there is no God like thee, in heaven, or on earth; who keepest covenant and lovingkindness with thy servants, that walk before thee with all their heart;

¹⁴ja ütles: 'Issand, Iisraeli Jumal! Sinu sarnast jumalat ei ole taevas ega maa peal, sina pead lepingut ja osadust oma sulastega, kes käivad su ees kõigest südamest,

¹⁵who hast kept with thy servant David my father that which thou didst promise him: yea, thou spakest with thy mouth, and hast fulfilled it with thy hand, as it is this day.

¹⁵sina oled pidanud oma sulasele, mu isale Taavetile, mis sa temale olid lubanud. Jah, mis sa oma suuga oled kõnelnud, selle oled sa oma käega tõeks teinud, nõnda nagu see täna on sündinud.

¹⁶Now therefore, O Jehovah, the God of Israel, keep with thy servant David my father that which thou hast promised him, saying, There shall not fail thee a man in my sight to sit on the throne of Israel, if only thy children take heed to their way, to walk in my law as thou hast walked before me.

¹⁶Ja nüüd, Issand, Iisraeli Jumal, pea oma sulasele, mu isale Taavetile, mis sa temale tõotasid, öeldes: Ei puudu sul minu palge ees mees, kes istub Iisraeli aujärjel, kui ainult su pojad hoiavad oma teed, käies mu Seaduse järgi, nõnda nagu sina oled käinud mu ees.

¹⁷Now therefore, O Jehovah, the God of Israel, let thy word be verified, which thou spakest unto thy servant David.

¹⁷Ja nüüd, Issand, Iisraeli Jumal, saagu tõeks su sõna, mis sa oled kõnelnud oma sulasele Taavetile!

¹⁸But will God in very deed dwell with men on the earth? behold, heaven and the heaven of heavens cannot contain thee; how much less this house which I have builded!

¹⁸Aga kas Jumal tõesti peaks elama koos inimestega maa peal? Vaata, taevad ja taevaste taevad ei mahuta sind, veel vähem siis see koda, mille ma olen ehitanud.

¹⁹Yet have thou respect unto the prayer of thy servant, and to his supplication, O Jehovah my God, to hearken unto the cry and to the prayer which thy servant prayeth before thee;

¹⁹Aga pöördu oma sulase palve ja ta anumise poole, Issand, mu Jumal, et sa kuuleksid kaebehüüdu ja palvet, mida su sulane palvetab sinu ees,

²⁰that thine eyes may be open toward this house day and night, even toward the place whereof thou hast said that thou wouldest put thy name there; to hearken unto the prayer which thy servant shall pray toward this place.

²⁰et su silmad oleksid lahti päevad ja ööd selle koja kohal, selle paiga kohal, mille kohta sa oled öelnud, et sa paned sinna oma nime ja kuuled palvet, mida su sulane palvetab selle paiga poole!

²¹And hearken thou to the supplications of thy servant, and of thy people Israel, when they shall pray toward this place: yea, hear thou from thy dwelling-place, even from heaven; and when thou hearest forgive.

²¹Kuule siis oma sulase ja oma Iisraeli rahva anumist, kuidas nad palvetavad selle paiga poole! Jah, kuule paigast, kus sa elad - taevast! Ja kui sa kuuled, siis anna andeks!

²²If a man sin against his neighbor, and an oath be laid upon him to cause him to swear, and he come [and] swear before thine altar in this house;

²²Kui keegi oma ligimese vastu pattu teeb ja talle pannakse peale vanne teda vannutades, ja vandeasi tuleb sinu altari ette siia kotta,

²³then hear thou from heaven, and do, and judge thy servants, requiting the wicked, to bring his way upon his own head; and justifying the righteous, to give him according to his righteousness.

²³siis kuule sina taevast ja tee ning mõista õigust oma sulastele: mõista süüdlane süüdi, pane tema teod ta pea peale, õige aga mõista õigeks, anna temale ta õigust mööda!

²⁴And if thy people Israel be smitten down before the enemy, because they have sinned against thee, and shall turn again and confess thy name, and pray and make supplication before thee in this house;

²⁴Ja kui su Iisraeli rahvas lüüakse maha vaenlase ees, sellepärast et nad sinu vastu on pattu teinud, ent nad pöörduvad ja kiidavad sinu nime, palvetavad ja anuvad su ees siin kojas,

²⁵then hear thou from heaven, and forgive the sin of thy people Israel, and bring them again unto the land which thou gavest to them and to their fathers.

²⁵siis kuule sina taevast ja anna andeks oma Iisraeli rahva patt ja too nad tagasi maale, mille sa oled andnud neile ja nende vanemaile!

²⁶When the heavens are shut up, and there is no rain, because they have sinned against thee; if they pray toward this place, and confess thy name, and turn from their sin, when thou dost afflict them:

²⁶Kui taevas on suletud ja vihma ei ole, sellepärast et nad on sinu vastu pattu teinud, aga nad palvetavad selle paiga poole ja kiidavad sinu nime ja pöörduvad oma patust, sellepärast et sa neid oled alandanud,

²⁷then hear thou in heaven, and forgive the sin of thy servants, and of thy people Israel, when thou teachest them the good way wherein they should walk; and send rain upon thy land, which thou hast given to thy people for an inheritance.

²⁷siis kuule sina taevast ja anna andeks oma sulaste ja oma Iisraeli rahva patt, sest sina õpetad neile head teed, mida nad peavad käima, ja anna vihma oma maale, mille sa oled andnud pärisosaks oma rahvale!

²⁸If there be in the land famine, if there be pestilence, if there be blasting or mildew, locust or caterpillar; if their enemies besiege them in the land of their cities; whatsoever plague or whatsoever sickness there be;

²⁸Kui maale tuleb nälg, katk, kui tuleb viljakõrvetus või -rooste, kui tulevad rohutirtsud ja mardikad, kui vaenlased teda rõhuvad ta maa väravais, kui tabab mingi nuhtlus või mingi haigus,

²⁹what prayer and supplication soever be made by any man, or by all thy people Israel, who shall know every man his own plague and his own sorrow, and shall spread forth his hands toward this house:

²⁹siis iga palvet ja iga anumist, mis iganes tuleb mõne inimese või kogu su Iisraeli rahva poolt, kui nad igaüks tunnevad oma häda ja valu ja sirutavad oma käed selle koja poole,

³⁰then hear thou from heaven thy dwelling-place and forgive, and render unto every man according to all his ways, whose heart thou knowest; (for thou, even thou only, knowest the hearts of the children of men;)

³⁰kuule sina siis taevast, oma asupaigast, ja anna andeks ning anna igaühele tema tegusid mööda, nõnda nagu sa tunned tema südant, sest sina üksi tunned inimlaste südant,

³¹that they may fear thee, to walk in thy ways, so long as they live in the land which thou gavest unto our fathers.

³¹et nad kardaksid sind ja käiksid su teedel kõigil neil päevil, mil nad elavad maal, mille sa oled andnud meie vanemaile!

³²Moreover concerning the foreigner, that is not of thy people Israel, when he shall come from a far country for thy great name's sake, and thy mighty hand, and thine outstretched arm; when they shall come and pray toward this house:

³²Aga ka võõramaalast, kes ei ole sinu Iisraeli rahva hulgast, tuleb aga kaugelt maalt sinu suure nime, vägeva käe ja väljasirutatud käsivarre pärast - kui ta tuleb ja palvetab selle koja poole -,

³³then hear thou from heaven, even from thy dwelling-place, and do according to all that the foreigner calleth to thee for; that all the peoples of the earth may know thy name, and fear thee, as doth thy people Israel, and that they may know that this house which I have built is called by thy name.

³³kuule sina taevast, oma asupaigast, ja tee kõike, mille pärast võõras sinu poole hüüab, et kõik maa rahvad õpiksid tundma sinu nime ja kardaksid sind, nõnda nagu su Iisraeli rahvas, ja et nad teaksid, et sinu nimi on pandud kojale, mille ma olen ehitanud!

³⁴If thy people go out to battle against their enemies, by whatsoever way thou shalt send them, and they pray unto thee toward this city which thou hast chosen, and the house which I have built for thy name;

³⁴Kui su rahvas läheb sõtta oma vaenlaste vastu, teekonnale, kuhu sa nad läkitad, ja nad palvetavad sinu poole selle linna suunas, mille sina oled valinud, ja koja suunas, mille mina olen ehitanud su nimele,

³⁵then hear thou from heaven their prayer and their supplication, and maintain their cause.

³⁵siis kuule taevast nende palvet ja anumist ja tee neile õigust!

³⁶If they sin against thee (for there is no man that sinneth not), and thou be angry with them, and deliver them to the enemy, so that they carry them away captive unto a land far off or near;

³⁶Kui nad sinu vastu pattu teevad - sest pole inimest, kes pattu ei tee - ja sina vihastud nende peale ning annad nad vaenlase kätte, nõnda et nende vangistajad viivad neid vangi kaugemale või lähemale maale,

³⁷yet if they shall bethink themselves in the land whither they are carried captive, and turn again, and make supplication unto thee in the land of their captivity, saying, We have sinned, we have done perversely, and have dealt wickedly;

³⁷aga kui nad siis seda südamesse võtavad maal, kuhu nad on vangi viidud, ja pöörduvad ning anuvad sind oma vangistusemaal, öeldes: Me oleme pattu teinud, oleme eksinud ja saanud süüdlasteks!

³⁸if they return unto thee with all their heart and with all their soul in the land of their captivity, whither they have carried them captive, and pray toward their land, which thou gavest unto their fathers, and the city which thou hast chosen, and toward the house which I have built for thy name:

³⁸ja pöörduvad sinu poole kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest oma vangistusemaal, kuhu nad on vangi viidud, ja palvetavad oma maa suunas, mille sa oled andnud nende vanemaile, ja linna suunas, mille sina oled valinud, ja koja suunas, mille mina olen ehitanud sinu nimele,

³⁹then hear thou from heaven, even from thy dwelling-place, their prayer and their supplications, and maintain their cause, and forgive thy people who have sinned against thee.

³⁹siis kuule taevast, oma asupaigast, nende palvet ja anumist, tee neile õigust ja anna andeks oma rahvale, kes sinu vastu on pattu teinud!

⁴⁰Now, O my God, let, I beseech thee, thine eyes be open, and let thine ears be attent, unto the prayer that is made in this place.

⁴⁰Nüüd, mu Jumal, olgu siis su silmad lahti ja su kõrvad pangu tähele palvet selles paigas!

⁴¹Now therefore arise, O Jehovah God, into thy resting-place, thou, and the ark of thy strength: let thy priests, O Jehovah God, be clothed with salvation, and let thy saints rejoice in goodness.

⁴¹Ja nüüd, Issand Jumal, tõuse, tule oma hingamispaika, sina ja su võimsuselaegas! Su preestrid, Issand Jumal, olgu õnnistusega ehitud, ja su vagad tundku rõõmu sellest, mis on hea!

⁴²O Jehovah God, turn not away the face of thine anointed: remember [thy] lovingkindnesses to David thy servant.

⁴²Issand Jumal, ära hülga oma võitut! Mõtle oma sulase Taaveti osadusele!'