¹And it came to pass, at the return of the year, at the time when kings go out [to battle], that David sent Joab, and his servants with him, and all Israel; and they destroyed the children of Ammon, and besieged Rabbah. But David tarried at Jerusalem.

¹Ja järgmisel aastal kuningate sõttamineku ajal läkitas Taavet Joabi ja koos temaga ta sulased ja kogu Iisraeli sõtta, ja nad hävitasid ammonlasi ning piirasid Rabbat; Taavet ise aga jäi Jeruusalemma.

²And it came to pass at eventide, that David arose from off his bed, and walked upon the roof of the king's house: and from the roof he saw a woman bathing; and the woman was very beautiful to look upon.

²Ja ühel õhtul, kui Taavet oli tõusnud voodist ja kõndis kuningakoja katusel, nägi ta katuselt ühte naist ennast pesevat; ja naine oli väga ilus.

³And David send and inquired after the woman. And one said, Is not this Bath-sheba, the daughter of Eliam, the wife of Uriah the Hittite?

³Kui Taavet läkitas naise kohta teateid pärima, siis öeldi: 'Eks see ole Batseba, Eliami tütar, hett Uurija naine!'

⁴And David sent messengers, and took her; and she came in unto him, and he lay with her (for she was purified from her uncleanness); and she returned unto her house.

⁴Siis Taavet läkitas käskjalad teda tooma. Ja kui ta tuli tema juurde, siis Taavet magas tema juures; naine oli just ennast puhastanud oma roojasusest. Siis läks naine tagasi oma kotta.

⁵And the woman conceived; and she sent and told David, and said, I am with child.

⁵Ja naine jäi lapseootele; ta läkitas Taavetile teate, öeldes: 'Ma olen lapseootel.'

⁶And David sent to Joab, [saying], Send me Uriah the Hittite. And Joab sent Uriah to David.

⁶Siis Taavet läkitas Joabile sõna: 'Saada hett Uurija minu juurde!' Ja Joab saatis Uurija Taaveti juurde.

⁷And when Uriah was come unto him, David asked of him how Joab did, and how the people fared, and how the war prospered.

⁷Ja kui Uurija tuli tema juurde, küsis Taavet, kuidas Joabi ja rahva käsi käib ja kuidas on lugu sõjaga.

⁸And David said to Uriah, Go down to thy house, and wash thy feet. And Uriah departed out of the king's house, and there followed him a mess [of food] from the king.

⁸Ja Taavet ütles Uurijale: 'Mine alla oma kotta ja pese jalgu!' Uurija läks kuningakojast välja ja temale järgnes kuninga kingitus.

⁹But Uriah slept at the door of the king's house with all the servants of his lord, and went not down to his house.

⁹Aga Uurija heitis magama kuningakoja ukse ette kõigi oma isanda sulaste hulka ega läinud alla oma kotta.

¹⁰And when they had told David, saying, Uriah went not down unto his house, David said unto Uriah, Art thou not come from a journey? wherefore didst thou not go down unto thy house?

¹⁰Kui Taavetile teatati ja öeldi: 'Uurija ei olegi läinud oma kotta', siis Taavet küsis Uurijalt: 'Eks sa ole tulnud teekonnalt? Mispärast sa siis ei ole läinud oma kotta?'

¹¹And Uriah said unto David, The ark, and Israel, and Judah, abide in booths; and my lord Joab, and the servants of my lord, are encamped in the open field; shall I then go into my house, to eat and to drink, and to lie with my wife? as thou livest, and as thy soul liveth, I will not do this thing.

¹¹Aga Uurija vastas Taavetile: 'Laegas ning Iisrael ja Juuda asuvad telkides, ja mu isand Joab ja mu isanda sulased on väljal leeris. Kas mina peaksin siis minema oma kotta sööma ja jooma ja magama oma naisega? Nii tõesti kui sa elad ja nii tõesti kui su hing elab, ma ei tee seda mitte.'

¹²And David said to Uriah, Tarry here to-day also, and to-morrow I will let thee depart. So Uriah abode in Jerusalem that day, and the morrow.

¹²Ja Taavet ütles Uurijale: 'Jää siis ka veel täna siia ja homme saadan ma su ära!' Ja Uurija jäi Jeruusalemma selleks ja järgmiseks päevaks.

¹³And when David had called him, he did eat and drink before him; and he made him drunk: and at even he went out to lie on his bed with the servants of his lord, but went not down to his house.

¹³Ja Taavet kutsus Uurija, too sõi ja jõi tema juures ja Taavet jootis ta purju; ent õhtul läks Uurija magama oma asemele koos oma isanda sulastega ega läinud alla oma kotta.

¹⁴And it came to pass in the morning, that David wrote a letter to Joab, and sent it by the hand of Uriah.

¹⁴Aga hommikul kirjutas Taavet Joabile kirja ning andis selle Uurijale kaasa.

¹⁵And he wrote in the letter, saying, Set ye Uriah in the forefront of the hottest battle, and retire ye from him, that he may be smitten, and die.

¹⁵Ja kirjas oli ta kirjutanud ning öelnud: 'Pange Uurija kõige ägedama tapluse esirinda ja taanduge tema tagant, nõnda et ta lüüakse maha ja sureb!'

¹⁶And it came to pass, when Joab kept watch upon the city, that he assigned Uriah unto the place where he knew that valiant men were.

¹⁶Ja kui siis Joab linna piiras, pani ta Uurija paika, kus ta teadis olevat vahvaid mehi.

¹⁷And the men of the city went out, and fought with Joab: and there fell some of the people, even of the servants of David; and Uriah the Hittite died also.

¹⁷Ja linna mehed tulid välja ning taplesid Joabi vastu; ja mõned rahva hulgast, Taaveti sulaseist, langesid, ja surma sai ka hett Uurija.

¹⁸Then Joab sent and told David all the things concerning the war;

¹⁸Siis Joab läkitas käskjala ja andis Taavetile teada kogu tapluse loo.

¹⁹and he charged the messenger, saying, When thou hast made an end of telling all the things concerning the war unto the king,

¹⁹Ja ta käskis käskjalga, öeldes: 'Kui oled kuningale jutustanud kogu tapluse loo

²⁰it shall be that, if the king's wrath arise, and he say unto thee, Wherefore went ye so nigh unto the city to fight? knew ye not that they would shoot from the wall?

²⁰ja kui siis kuninga viha tõuseb ja ta sinult küsib: Mispärast te läksite taplema nõnda linna ligi? Kas te ei teadnud, et nad ammuvad nooli müürilt?

²¹who smote Abimelech the son of Jerubbesheth? did not a woman cast an upper millstone upon him from the wall, so that he died at Thebez? why went ye so nigh the wall? then shalt thou say, Thy servant Uriah the Hittite is dead also.

²¹Kes lõi maha Abimeleki, Jerubbeseti poja? Kas mitte üks naine ei visanud müürilt pealmise veskikivi ta peale, nii et ta suri Teebesis? Mispärast läksite nõnda müüri ligi? - siis ütle: Ka su sulane hett Uurija on surnud.'

²²So the messenger went, and came and showed David all that Joab had sent him for.

²²Ja käskjalg läks ning tuli ja jutustas Taavetile kõik, mille pärast Joab teda oli läkitanud.

²³And the messenger said unto David, The men prevailed against us, and came out unto us into the field, and we were upon them even unto the entrance of the gate.

²³Ja käskjalg ütles Taavetile: 'Et mehed said võimust meie üle, siis tulid nad väljal meile kallale, aga me tõrjusime nad kuni värava suuni.

²⁴And the shooters shot at thy servants from off the wall; and some of the king's servants are dead, and thy servant Uriah the Hittite is dead also.

²⁴Siis kütid ambusid müürilt su sulaste peale ja kuninga sulaseist said mõningad surma; samuti on surnud ka su sulane hett Uurija.'

²⁵Then David said unto the messenger, Thus shalt thou say unto Joab, Let not this thing displease thee, for the sword devoureth one as well as another; make thy battle more strong against the city, and overthrow it: and encourage thou him.

²⁵Siis Taavet ütles käskjalale: 'Ütle Joabile nõnda: Ärgu olgu see asi su silmis paha, sest mõõk sööb niihästi ühe kui teise! Sõdi aga sina vahvasti linna vastu ja kisu see maha! Julgusta teda nõnda!'

²⁶And when the wife of Uriah heard that Uriah her husband was dead, she made lamentation for her husband.

²⁶Kui Uurija naine kuulis, et ta mees Uurija oli surnud, siis ta pidas oma abikaasa pärast leinakaebuse.

²⁷And when the mourning was past, David sent and took her home to his house, and she became his wife, and bare him a son. But the thing that David had done displeased Jehovah.

²⁷Ja kui leinaaeg oli möödunud, siis läkitas Taavet talle järele, võttis ta oma kotta ja ta sai Taaveti naiseks ning tõi temale poja ilmale. Aga see asi, mis Taavet oli teinud, oli Issanda silmis paha.