¹And it came to pass after this, that Absalom prepared him a chariot and horses, and fifty men to run before him.

¹Ja pärast seda sündis, et Absalom hankis enesele vankri ja hobused ning viiskümmend meest, kes jooksid tema ees.

²And Absalom rose up early, and stood beside the way of the gate: and it was so, that, when any man had a suit which should come to the king for judgment, then Absalom called unto him, and said, Of what city art thou? And he said, Thy servant is of one of the tribes of Israel.

²Ja Absalomil oli kombeks tõusta vara ja seista värava ligidal tee ääres; igaühe, kes riiuasja pärast pidi tulema kuninga juurde kohtusse, kutsus Absalom enese juurde ja küsis: 'Kust linnast sa oled?' Ja kui ta vastas: 'Su sulane on ühest Iisraeli suguharust',

³And Absalom said unto him, See, thy matters are good and right; but there is no man deputed of the king to hear thee.

³siis ütles Absalom temale: 'Vaata, su asjad on head ja õiged, aga kuninga juures pole sul kedagi, kes sind kuulda võtaks.'

⁴Absalom said moreover, Oh that I were made judge in the land, that every man who hath any suit or cause might come unto me, and I would do him justice!

⁴Ja Absalom jätkas: 'Mind peaks küll pandama maale kohtumõistjaks! Siis tuleks igaüks, kellel on riiu- või kohtuasi, minu juurde ja mina mõistaksin temale õigust.'

⁵And it was so, that, when any man came nigh to do him obeisance, he put forth his hand, and took hold of him, and kissed him.

⁵Ja kui keegi ligines teda kummardama, siis ta sirutas oma käe välja ja haaras temast kinni ning andis temale suud.

⁶And on this manner did Absalom to all Israel that came to the king for judgment: so Absalom stole the hearts of the men of Israel.

⁶Nõnda tegi Absalom kõigi Iisraeli lastega, kes tulid kuninga juurde kohtusse, ja nõnda varastas Absalom Iisraeli meeste südamed.

⁷And it came to pass at the end of forty years, that Absalom said unto the king, I pray thee, let me go and pay my vow, which I have vowed unto Jehovah, in Hebron.

⁷Ja nelja aasta pärast ütles Absalom kuningale: 'Luba mind nüüd minna ja tasuda Hebronis tõotus, mille ma olen andnud Issandale!

⁸For thy servant vowed a vow while I abode at Geshur in Syria, saying, If Jehovah shall indeed bring me again to Jerusalem, then I will serve Jehovah.

⁸Sest su sulane andis tõotuse, kui ma elasin Süürias Gesuris, öeldes: Kui Issand viib mind tõesti tagasi Jeruusalemma, siis ma teenin Issandat.'

⁹And the king said unto him, Go in peace. So he arose, and went to Hebron.

⁹Ja kuningas ütles temale: 'Mine rahuga!' Ja ta võttis kätte ning läks Hebronisse.

¹⁰But Absalom sent spies throughout all the tribes of Israel, saying, As soon as ye hear the sound of the trumpet, then ye shall say, Absalom is king in Hebron.

¹⁰Aga Absalom läkitas maakuulajaid ütlema kõigile Iisraeli suguharudele: 'Kui te kuulete sarvehäält, siis öelge: Absalom on saanud Hebronis kuningaks!'

¹¹And with Absalom went two hundred men out of Jerusalem, that were invited, and went in their simplicity; and they knew not anything.

¹¹Ja Absalomiga koos läks Jeruusalemmast kakssada meest, kes olid kutsutud; need läksid paha aimamata ega teadnud midagi kogu asjast.

¹²And Absalom sent for Ahithophel the Gilonite, David's counsellor, from his city, even from Giloh, while he was offering the sacrifices. And the conspiracy was strong; for the people increased continually with Absalom.

¹²Kui Absalom tapaohvreid ohverdas, läkitas ta giilolase Ahitofeli, Taaveti nõuandja, tema linnast Giilost. Ja vandenõu kõvenes ning üha enam rahvast läks üle Absalomi poole.

¹³And there came a messenger to David, saying, The hearts of the men of Israel are after Absalom.

¹³Aga üks teatetooja tuli Taavetile ütlema: 'Iisraeli meeste südamed hoiavad Absalomi poole.'

¹⁴And David said unto all his servants that were with him at Jerusalem, Arise, and let us flee; for else none of us shall escape from Absalom: make speed to depart, lest he overtake us quickly, and bring down evil upon us, and smite the city with the edge of the sword.

¹⁴Siis ütles Taavet kõigile oma sulastele, kes olid koos temaga Jeruusalemmas: 'Tõuskem ja põgenegem, sest muidu pole meil pääsu Absalomi eest! Rutakem minekule, et ta äkitselt ei saaks meid kätte, ei tooks meile õnnetust ega lööks linna mõõgateraga maha!'

¹⁵And the king's servants said unto the king, Behold, thy servants are ready to do whatsoever my lord the king shall choose.

¹⁵Ja kuninga sulased ütlesid kuningale: 'Vaata, su sulased on valmis kõigeks, mida mu isand kuningas peab paremaks.'

¹⁶And the king went forth, and all his household after him. And the king left ten women, that were concubines, to keep the house.

¹⁶Ja kuningas läks välja ning tema kannul kogu ta pere; aga kuningas jättis kümme liignaist koda hoidma.

¹⁷And the king went forth, and all the people after him; and they tarried in Beth-merhak.

¹⁷Kui kuningas läks välja ning tema kannul kogu rahvas, siis jäid nad peatuma viimase koja juurde.

¹⁸And all his servants passed on beside him; and all the Cherethites, and all the Pelethites, and all the Gittites, six hundred men that came after him from Gath, passed on before the king.

¹⁸Ja kõik ta sulased läksid ta kõrvalt mööda; samuti läksid kuninga eest mööda kõik kreedid ja pleedid, ja kõik gatlased, kuussada meest, kes olid tulnud tema kannul Gatist.

¹⁹Then said the king to Ittai the Gittite, Wherefore goest thou also with us? return, and abide with the king: for thou art a foreigner, and also an exile; [return] to thine own place.

¹⁹Ja kuningas ütles gatlasele Ittaile: 'Miks sinagi tuled koos meiega? Pöördu tagasi ja jää kuninga juurde, sest sina oled võõras, pealegi pagulane oma kodupaigast!

²⁰Whereas thou camest but yesterday, should I this day make thee go up and down with us, seeing I go whither I may? return thou, and take back thy brethren; mercy and truth be with thee.

²⁰Eile sa tulid ja täna peaksin laskma sind hulkuda koos meiega? Lähen ju minagi üksnes, kuhu saan. Mine tagasi ja vii oma vennad enesega tagasi helduse ning ustavusega!'

²¹And Ittai answered the king, and said, As Jehovah liveth, and as my lord the king liveth, surely in what place my lord the king shall be, whether for death or for life, even there also will thy servant be.

²¹Aga Ittai kostis kuningale ja ütles: 'Nii tõesti kui Issand elab, ja nii tõesti kui mu isand kuningas elab: paigas, kus on mu isand kuningas, olgu surmaks või eluks, seal tahab olla ka su sulane!'

²²And David said to Ittai, Go and pass over. And Ittai the Gittite passed over, and all his men, and all the little ones that were with him.

²²Ja Taavet ütles Ittaile: 'Tule siis ja mine edasi!' Ja gatlane Ittai läks edasi ja kõik ta mehed ja väetid, kes olid koos temaga.

²³And all the country wept with a loud voice, and all the people passed over: the king also himself passed over the brook Kidron, and all the people passed over, toward the way of the wilderness.

²³Ja kogu maa nuttis suure häälega, kui kõik rahvas mööda läks. Ja kuningas läks üle Kidroni jõe, samuti läks üle kõik rahvas kõrbe suunas.

²⁴And, lo, Zadok also [came], and all the Levites with him, bearing the ark of the covenant of God; and they set down the ark of God; and Abiathar went up, until all the people had done passing out of the city.

²⁴Ja vaata, seal olid ka Saadok ja kõik leviidid koos temaga - need kandsid Jumala seaduselaegast; ja nad panid Jumala laeka maha ning Ebjatar ohverdas, kuni kõik rahvas linnast oli viimseni üle läinud.

²⁵And the king said unto Zadok, Carry back the ark of God into the city: if I shall find favor in the eyes of Jehovah, he will bring me again, and show me both it, and his habitation:

²⁵Ja kuningas ütles Saadokile: 'Vii Jumala laegas tagasi linna! Kui ma Issanda silmis armu leian, siis ta toob mu tagasi ja laseb mind näha seda ja selle asupaika.

²⁶but if he say thus, I have no delight in thee; behold, here am I, let him do to me as seemeth good unto him.

²⁶Aga kui ta ütleb nõnda: Mul pole sinust head meelt, siis vaata, siin ma olen, tema tehku minuga, nagu ta silmis hea on!'

²⁷The king said also unto Zadok the priest, Art thou [not] a seer? return into the city in peace, and your two sons with you, Ahimaaz thy son, and Jonathan the son of Abiathar.

²⁷Ja kuningas ütles preester Saadokile: 'Kas sa näed? Mine rahuga tagasi linna, ja sinu poeg Ahimaats ja Ebjatari poeg Joonatan, teie mõlema pojad koos teiega!

²⁸See, I will tarry at the fords of the wilderness, until there come word from you to certify me.

²⁸Vaata, ma viivitan kõrbe lähistel, kuni teilt tuleb sõna mulle teadmiseks.'

²⁹Zadok therefore and Abiathar carried the ark of God again to Jerusalem: and they abode there.

²⁹Siis viisid Saadok ja Ebjatar Jumala laeka tagasi Jeruusalemma ning jäid sinna.

³⁰And David went up by the ascent of the [mount of] Olives, and wept as he went up; and he had his head covered, and went barefoot: and all the people that were with him covered every man his head, and they went up, weeping as they went up.

³⁰Aga Taavet läks üles Õlimäele, läks ja nuttis, ta pea oli kaetud ja ta käis paljajalu; ja kõik koos temaga olev rahvas oli katnud oma pea, ja nad läksid üles ning nutsid lakkamata.

³¹And one told David, saying, Ahithophel is among the conspirators with Absalom. And David said, O Jehovah, I pray thee, turn the counsel of Ahithophel into foolishness.

³¹Kui Taavetile teatati ja öeldi: 'Ahitofel on vandenõulaste hulgas Absalomi juures', siis ütles Taavet: 'Issand, pööra ometi Ahitofeli nõu rumaluseks!'

³²And it came to pass, that, when David was come to the top [of the ascent], where God was worshipped, behold, Hushai the Archite came to meet him with his coat rent, and earth upon his head.

³²Ja kui Taavet jõudis mäetippu, kus Jumalat kummardati, vaata, siis tuli temale vastu arklane Huusai, kuub lõhki käristatud ja mulda pea peal.

³³And David said unto him, If thou passest on with me, then thou wilt be a burden unto me:

³³Ja Taavet ütles temale: 'Kui sa tuled koos minuga, siis sa oled mulle koormaks.

³⁴but if thou return to the city, and say unto Absalom, I will be thy servant, O king; as I have been thy father's servant in time past, so will I now be thy servant; then wilt thou defeat for me the counsel of Ahithophel.

³⁴Aga kui sa lähed tagasi linna ja ütled Absalomile: Kuningas, ma tahan olla su sulane. Varem olin ma su isa sulane, aga nüüd tahan ma olla sinu sulane - siis sa võid mind aidata ja teha tühjaks Ahitofeli nõu.

³⁵And hast thou not there with thee Zadok and Abiathar the priests? therefore it shall be, that what thing soever thou shalt hear out of the king's house, thou shalt tell it to Zadok and Abiathar the priests.

³⁵Eks ole seal koos sinuga preestrid Saadok ja Ebjatar? Kõik, mida sa siis kuningakojast kuuled, jutusta preestritele Saadokile ja Ebjatarile!

³⁶Behold, they have there with them their two sons, Ahimaaz, Zadok's son, and Jonathan, Abiathar's son; and by them ye shall send unto me everything that ye shall hear.

³⁶Vaata, seal on nende juures nende kaks poega, Saadokil Ahimaats ja Ebjataril Joonatan, ja nende kaudu te võite mulle läkitada kõik sõnumid, mida te kuulete.'

³⁷So Hushai, David's friend, came into the city; and Absalom came into Jerusalem.

³⁷Ja Taaveti sõber Huusai tuli linna just siis, kui Absalom jõudis Jeruusalemma.