¹And it was told Joab, Behold, the king weepeth and mourneth for Absalom.

¹Kuningas oli vapustatud. Ta läks üles väravakambrisse ja nuttis. Ja minnes ta rääkis nõnda: 'Mu poeg Absalom, mu poeg, mu poeg Absalom! Oleksin mina surnud sinu asemel! Absalom, mu poeg, mu poeg!'

²And the victory that day was turned into mourning unto all the people; for the people heard say that day, The king grieveth for his son.

²Ja Joabile teatati: 'Vaata, kuningas nutab ja leinab Absalomi.'

³And the people gat them by stealth that day into the city, as people that are ashamed steal away when they flee in battle.

³Nõnda muutus võit sel päeval leinaks kogu rahvale, sest rahvas kuulis sel päeval öeldavat: 'Kuningas on kurb oma poja pärast.'

⁴And the king covered his face, and the king cried with a loud voice, O my son Absalom, O Absalom, my son, my son!

⁴Ja rahvas tuli sel päeval linna vargsi, nagu tuleb vargsi rahvas, kes häbeneb, et on lahingust põgenenud.

⁵And Joab came into the house to the king, and said, Thou hast shamed this day the faces of all thy servants, who this day have saved thy life, and the lives of thy sons and of thy daughters, and the lives of thy wives, and the lives of thy concubines;

⁵Kuningas oli katnud oma näo ja kisendas suure häälega: 'Mu poeg Absalom! Absalom, mu poeg, mu poeg!'

⁶in that thou lovest them that hate thee, and hatest them that love thee. For thou hast declared this day, that princes and servants are nought unto thee: for this day I perceive, that if Absalom had lived, and all we had died this day, then it had pleased thee well.

⁶Siis tuli Joab kuninga juurde kotta ja ütles: 'Sa oled täna pannud häbenema kõigi oma sulaste näod, kes täna on päästnud su hinge, samuti su poegade ja tütarde hinged, ja su naiste ja liignaiste hinged,

⁷Now therefore arise, go forth, and speak comfortably unto thy servants; for I swear by Jehovah, if thou go not forth, there will not tarry a man with thee this night: and that will be worse unto thee than all the evil that hath befallen thee from thy youth until now.

⁷sellepärast et sa armastad neid, kes sind vihkavad, ja vihkad neid, kes sind armastavad. Sest täna oled sa teinud teatavaks, et sa ei hooli pealikuist ega sulaseist. Ja nüüd ma tean, et kui Absalom elaks ja meie kõik oleksime täna surnud, siis oleks see sinu silmis õige olnud.

⁸Then the king arose, and sat in the gate. And they told unto all the people, saying, Behold, the king is sitting in the gate: and all the people came before the king. Now Israel had fled every man to his tent.

⁸Aga tõuse nüüd, mine välja ja kõnele sõbralikult oma sulastega! Sest ma vannun Issanda juures: kui sa välja ei lähe, siis ei jää selleks ööks su juurde enam ainsatki meest. Ja see oleks sulle halvem kui kõik muud õnnetused, mis sind on tabanud su noorusest tänini.' Siis kuningas tõusis ja istus väravasse. Ja kogu rahvale teatati ning öeldi: 'Vaata, kuningas istub väravas.' Siis tuli kogu rahvas kuninga ette.

⁹And all the people were at strife throughout all the tribes of Israel, saying, The king delivered us out of the hand of our enemies, and he saved us out of the hand of the Philistines; and now he is fled out of the land from Absalom.

⁹Aga kui Iisrael oli põgenenud, igaüks oma telki,

¹⁰And Absalom, whom we anointed over us, is dead in battle. Now therefore why speak ye not a word of bringing the king back?

¹⁰siis sõneles kogu rahvas kõigis Iisraeli suguharudes, öeldes: 'Kuningas on meid päästnud vaenlaste pihust, tema on meid vabastanud vilistite käest, aga nüüd on ta Absalomi eest maalt põgenenud.

¹¹And king David sent to Zadok and to Abiathar the priests, saying, Speak unto the elders of Judah, saying, Why are ye the last to bring the king back to his house? seeing the speech of all Israel is come to the king, [to bring him] to his house.

¹¹Ja Absalom, kelle me võidsime eneste üle, on tapluses surnud. Mispärast te siis nüüd ei tee midagi, et kuningat tagasi tuua?'

¹²Ye are my brethren, ye are my bone and my flesh: wherefore then are ye the last to bring back the king?

¹²Aga kuningas Taavet ise läkitas preestritele Saadokile ja Ebjatarile ütlema: 'Rääkige Juuda vanematega ja öelge: Miks te tahate olla viimased kuningat tema kotta tagasi tooma?' Sest kogu Iisraeli kõned olid jõudnud kuningani ta kotta.

¹³And say ye to Amasa, Art thou not my bone and my flesh? God do so to me, and more also, if thou be not captain of the host before me continually in the room of Joab.

¹³'Teie olete mu vennad, teie olete mu luu ja liha! Miks te tahate siis olla viimased kuningat tagasi tooma?

¹⁴And he bowed the heart of all the men of Judah, even as [the heart of] one man; so that they sent unto the king, [saying], Return thou, and all thy servants.

¹⁴Ja öelge Amaasale: Eks sa ole mu luu ja liha? Tehku Jumal minuga ükskõik mida, kui sina ei saa Joabi asemel mu väepealikuks kogu oma eluajaks!'

¹⁵So the king returned, and came to the Jordan. And Judah came to Gilgal, to go to meet the king, to bring the king over the Jordan.

¹⁵Nõnda pööras ta kõigi Juuda meeste südamed nagu ainsal mehel, ja nad läkitasid kuningale ütlema: 'Tulge tagasi, sina ja kõik su sulased!'

¹⁶And Shimei the son of Gera, the Benjamite, who was of Bahurim, hasted and came down with the men of Judah to meet king David.

¹⁶Ja kuningas läks tagasi ning jõudis Jordani äärde. Aga Juuda oli tulnud Gilgalisse, et minna kuningale vastu ja tuua kuningas üle Jordani.

¹⁷And there were a thousand men of Benjamin with him, and Ziba the servant of the house of Saul, and his fifteen sons and his twenty servants with him; and they went through the Jordan in the presence of the king.

¹⁷Ka Simei, Geera poeg, benjaminlane Bahuurimist, ruttas ja tuli koos Juuda meestega kuningas Taavetile vastu.

¹⁸And there went over a ferry-boat to bring over the king's household, and to do what he thought good. And Shimei the son of Gera fell down before the king, when he was come over the Jordan.

¹⁸Ja koos temaga oli tuhat meest Benjaminist, samuti Siiba, Sauli pere sulane, ja tema viisteist poega ja kakskümmend sulast koos temaga. Need ruttasid Jordani äärde enne kuningat,

¹⁹And he said unto the king, Let not my lord impute iniquity unto me, neither do thou remember that which thy servant did perversely the day that my lord the king went out of Jerusalem, that the king should take it to his heart.

¹⁹et minna koolmest läbi ja tuua üle kuninga pere ja et teha, mis tema silmis hea oli. Ja Simei, Geera poeg, heitis kuninga ette maha, kui see oli minemas üle Jordani,

²⁰For thy servant doth know that I have sinned: therefore, behold, I am come this day the first of all the house of Joseph to go down to meet my lord the king.

²⁰ja ütles kuningale: 'Ärgu lugegu mu isand mulle süüks ja ärgu pidagu meeles, kuidas su sulane pattu tegi päeval, kui mu isand kuningas lahkus Jeruusalemmast! Kuningas ärgu võtku seda südamesse!

²¹But Abishai the son of Zeruiah answered and said, Shall not Shimei be put to death for this, because he cursed Jehovah's anointed?

²¹Sest su sulane teab, et ma olen pattu teinud. Vaata, seepärast olen ma täna tulnud esimesena kogu Joosepi soost, et tulla vastu oma isandale kuningale.'

²²And David said, What have I to do with you, ye sons of Zeruiah, that ye should this day be adversaries unto me? shall there any man be put to death this day in Israel? for do not I know that I am this day king over Israel?

²²Siis võttis sõna Abisai, Seruja poeg, ja ütles: 'Kas ei tuleks Simei sellepärast surmata, et ta on sajatanud Issanda võitut?'

²³And the king said unto Shimei, Thou shalt not die. And the king sware unto him.

²³Aga Taavet ütles: 'Mis on teil minuga tegemist, Seruja pojad, et te täna tahate olla mu vastased? Kas peaks täna Iisraelis kedagi surmatama? Sest eks ma tea, et ma täna olen jälle Iisraeli kuningas!'

²⁴And Mephibosheth the son of Saul came down to meet the king; and he had neither dressed his feet, nor trimmed his beard, nor washed his clothes, from the day the king departed until the day he came home in peace.

²⁴Ja kuningas ütles Simeile: 'Sina ei sure.' Ja kuningas vandus temale.

²⁵And it came to pass, when he was come to Jerusalem to meet the king, that the king said unto him, Wherefore wentest not thou with me, Mephibosheth?

²⁵Ka Mefiboset, Sauli poeg, tuli kuningale vastu; aga ta ei olnud hoolitsenud oma jalgade ja habeme eest ja ta ei olnud pesnud oma riideid alates sellest päevast, mil kuningas oli ära läinud, kuni päevani, mil ta tuli rahuga tagasi.

²⁶And he answered, My lord, O king, my servant deceived me: for thy servant said, I will saddle me an ass, that I may ride thereon, and go with the king; because thy servant is lame.

²⁶Ja kui ta tuli Jeruusalemmast kuningale vastu, siis küsis kuningas temalt: 'Miks sa ei tulnud minuga, Mefiboset?'

²⁷And he hath slandered thy servant unto my lord the king; but my lord the king is as an angel of God: do therefore what is good in thine eyes.

²⁷Ta vastas: 'Mu isand kuningas, mu sulane pettis mind. Sest su sulane mõtles: Ma lasen enesele saduldada eesli, sõidan selle seljas ja lähen kuninga juurde, sest su sulane lonkab.

²⁸For all my father's house were but dead men before my lord the king; yet didst thou set thy servant among them that did eat at thine own table. What right therefore have I yet that I should cry any more unto the king?

²⁸Aga tema laimas su sulast mu isanda kuninga juures. Mu isand kuningas aga on ju nagu Jumala ingel: tee siis, mis su silmis hea on!

²⁹And the king said unto him, Why speakest thou any more of thy matters? I say, Thou and Ziba divide the land.

²⁹Sest kogu mu isa sugu ei ole mu isandale kuningale olnud muud kui surma väärt, ometi oled sa pannud oma sulase sööjate seltsi sinu lauas. Mis õigust mul siis enam on ja mida peaksin veel kuningale kaebama?'

³⁰And Mephibosheth said unto the king, yea, let him take all, forasmuch as my lord the king is come in peace unto his own house.

³⁰Ja kuningas ütles temale: 'Mis sa sellest enam räägid! Ma olen öelnud: sina ja Siiba jaotage väljad!'

³¹And Barzillai the Gileadite came down from Rogelim; and he went over the Jordan with the king, to conduct him over the Jordan.

³¹Aga Mefiboset ütles kuningale: 'Võtku tema kõik, sest mu isand kuningas on tulnud rahuga koju!'

³²Now Barzillai was a very aged man, even fourscore years old: and he had provided the king with sustenance while he lay at Mahanaim; for he was a very great man.

³²Ka gileadlane Barsillai oli tulnud Rogelimist alla ja läks koos kuningaga üle Jordani, et saata teda ainult Jordani piirkonnas.

³³And the king said unto Barzillai, Come thou over with me, and I will sustain thee with me in Jerusalem.

³³Barsillai oli väga vana, kaheksakümneaastane; ta oli varustanud kuningat, kui see viibis Mahanaimis, sest ta oli väga rikas mees.

³⁴And Barzillai said unto the king, How many are the days of the years of my life, that I should go up with the king unto Jerusalem?

³⁴Ja kuningas ütles Barsillaile: 'Tule koos minuga ja ma toidan sind enese juures Jeruusalemmas!'

³⁵I am this day fourscore years old: can I discern between good and bad? can thy servant taste what I eat or what I drink? can I hear any more the voice of singing men and singing women? wherefore then should thy servant be yet a burden unto my lord the king?

³⁵Aga Barsillai vastas kuningale: 'Paljuks mul siis veel on eluaastate päevi, et võiksin minna koos kuningaga Jeruusalemma?

³⁶Thy servant would but just go over the Jordan with the king: and why should the king recompense it me with such a reward?

³⁶Ma olen nüüd kaheksakümmend aastat vana; kas ma mõistan enam vahet teha hea ja halva vahel? Või kas tunnen mina, su sulane, enam selle maitset, mida söön ja mida joon? Kas ma kuulen enam lauljate või lauljannade häält? Miks peaks su sulane olema veel koormaks mu isandale kuningale?

³⁷Let thy servant, I pray thee, turn back again, that I may die in mine own city, by the grave of my father and my mother. But behold, thy servant Chimham; let him go over with my lord the king; and do to him what shall seem good unto thee.

³⁷Su sulane läheb ainult pisut maad koos kuningaga üle Jordani. Mispärast peaks kuningas mulle tasuma niisuguse tasuga?

³⁸And the king answered, Chimham shall go over with me, and I will do to him that which shall seem good unto thee: and whatsoever thou shalt require of me, that will I do for thee.

³⁸Luba ometi oma sulast tagasi minna, et võiksin surra oma linnas oma isa ja ema haua juures! Aga vaata, siin on su sulane Kimham, mingu tema koos mu isanda kuningaga, ja tee temale, mis su silmis hea on!'

³⁹And all the people went over the Jordan, and the king went over: and the king kissed Barzillai, and blessed him; and he returned unto his own place.

³⁹Siis ütles kuningas: 'Tulgu siis Kimham koos minuga ja ma teen temale, mis sinu silmis hea on. Ja kõik, mida sa minult soovid, ma teen sulle.'

⁴⁰So the king went over to Gilgal, and Chimham went over with him: and all the people of Judah brought the king over, and also half the people of Israel.

⁴⁰Siis läks kogu rahvas üle Jordani, ja kuningas läks üle. Ja kuningas andis Barsillaile suud ning õnnistas teda. Seejärel läks too tagasi koju.

⁴¹And, behold, all the men of Israel came to the king, and said unto the king, Why have our brethren the men of Judah stolen thee away, and brought the king, and his household, over the Jordan, and all David's men with him?

⁴¹Kuningas läks Gilgalisse ja Kimham läks koos temaga. Kuninga viis üle kogu Juuda rahvas ja pool Iisraeli rahvast.

⁴²And all the men of Judah answered the men of Israel, Because the king is near of kin to us: wherefore then are ye angry for this matter? have we eaten at all at the king's cost? or hath he given us any gift?

⁴²Ja vaata, siis tulid kõik teised Iisraeli mehed kuninga juurde ning ütlesid kuningale: 'Mispärast on meie vennad Juuda mehed sinu varastanud ja on viinud kuninga ja tema pere üle Jordani ja kõik Taaveti mehed koos temaga?'

⁴³And the men of Israel answered the men of Judah, and said, We have ten parts in the king, and we have also more [right] in David than ye: why then did ye despise us, that our advice should not be first had in bringing back our king? And the words of the men of Judah were fiercer than the words of the men of Israel.

⁴³Aga kõik Juuda mehed vastasid Iisraeli meestele: 'Sellepärast et kuningas on meile lähemal. Aga miks süttib teil viha põlema selle asja pärast? Kas me oleme kuninga küljest mõne tüki ära söönud või oleme viinud ta enestele?'

⁴⁴Ja Iisraeli mehed kostsid Juuda meestele ning ütlesid: 'Meil on kümme osa kuningast ja Taavetistki on meil rohkem kui teil. Mispärast te siis põlgate meid? Ja kas meie ei kõnelnud esimestena, et me toome tagasi oma kuninga?' Aga Juuda meeste sõna oli kõvem kui Iisraeli meeste sõna.