¹Now there was long war between the house of Saul and the house of David: and David waxed stronger and stronger, but the house of Saul waxed weaker and weaker.

¹Sõda Sauli soo ja Taaveti soo vahel kujunes pikaks; aga Taavet läks üha vägevamaks, Sauli sugu seevastu üha nõrgemaks.

²And unto David were sons born in Hebron: and his first-born was Amnon, of Ahinoam the Jezreelitess;

²Ja Taavetile sündisid Hebronis pojad: tema esmasündinu oli Amnon, kelle ema oli jisreellanna Ahinoam;

³and his second, Chileab, of Abigail the wife of Nabal the Carmelite; and the third, Absalom the son of Maacah the daughter of Talmai king of Geshur;

³tema teine poeg oli Kileab, kelle ema Abigail oli olnud karmellase Naabali naine; kolmas oli Absalom, Gesuri kuninga Talmai tütre Maaka poeg;

⁴and the fourth, Adonijah the son of Haggith; and the fifth, Shephatiah the son of Abital;

⁴neljas oli Adonija, Haggiti poeg; viies oli Sefatja, Abitali poeg;

⁵and the sixth, Ithream, of Eglah, David's wife. These were born to David in Hebron.

⁵kuues oli Jitream, Taaveti naise Egla poeg; need sündisid Taavetile Hebronis.

⁶And it came to pass, while there was war between the house of Saul and the house of David, that Abner made himself strong in the house of Saul.

⁶Niikaua kui oli sõda Sauli soo ja Taaveti soo vahel, võimutses Abner Sauli kojas.

⁷Now Saul had a concubine, whose name was Rizpah, the daughter of Aiah: and [Ish-bosheth] said to Abner, Wherefore hast thou gone in unto my father's concubine?

⁷Saulil oli olnud liignaine, Rispa nimi, Ajja tütar. Ja Iisboset küsis Abnerilt: 'Mispärast sa lähed mu isa liignaise juurde?'

⁸Then was Abner very wroth for the words of Ish-bosheth, and said, Am I a dog's head that belongeth to Judah? This day do I show kindness unto the house of Saul thy father, to his brethren, and to his friends, and have not delivered thee into the hand of David; and yet thou chargest me this day with a fault concerning this woman.

⁸Aga Abner vihastas väga Iisboseti sõnade pärast ja ütles: 'Kas ma olen mõni Juuda koerapea? Veel tänapäevalgi ma teen head su isa Sauli soole, tema vendadele ja sõpradele, ja ma ei ole andnud sind Taaveti kätte. Aga nüüd sa heidad mulle ette patusüüd selle naisega!

⁹God do so to Abner, and more also, if, as Jehovah hath sworn to David, I do not even so to him;

⁹Jumal tehku Abneriga ükskõik mida, kui ma ei tee Taaveti heaks, mida Issand temale on vandega tõotanud:

¹⁰to transfer the kingdom from the house of Saul, and to set up the throne of David over Israel and over Judah, from Dan even to Beer-sheba.

¹⁰kuningriik võetakse Sauli soolt ja Taaveti aujärg püstitatakse Iisraelile ja Juudale Daanist kuni Beer-Sebani!'

¹¹And he could not answer Abner another word, because he feared him.

¹¹Siis ei julgenud Iisboset Abnerile enam sõnagi kosta, sest ta kartis teda.

¹²And Abner sent messengers to David on his behalf, saying, Whose is the land? saying [also], Make thy league with me, and, behold, my hand shall be with thee, to bring about all Israel unto thee.

¹²Ja Abner läkitas käskjalad enese poolt Taaveti juurde küsima: 'Kelle päralt on maa?', et ütelda: 'Tee minuga leping, ja vaata, siis on sinuga minu käsi, mis pöörab kogu Iisraeli sinu poole!'

¹³And he said, Well; I will make a league with thee; but one thing I require of thee: that is, thou shalt not see my face, except thou first bring Michal, Saul's daughter, when thou comest to see my face.

¹³Ja tema vastas: 'Hea küll, ma teen sinuga lepingu. Aga ma nõuan sinult ühte asja ja ütlen: Sina ei saa näha mu palet, kui sa ei ole toonud mu ette Sauli tütart Miikalit, enne kui sa tuled vaatama mu palet.'

¹⁴And David sent messengers to Ish-bosheth, Saul's son, saying, Deliver me my wife Michal, whom I betrothed to me for a hundred foreskins of the Philistines.

¹⁴Siis Taavet läkitas käskjalad Sauli pojale Iisbosetile ütlema: 'Anna mu naine Miikal, kelle ma enesele kihlasin saja vilisti eesnaha eest!'

¹⁵And Ish-bosheth sent, and took her from her husband, even from Paltiel the son of Laish.

¹⁵Ja Iisboset läkitas naise järele ning võttis tema ära ta mehelt Paltielilt, Laisi pojalt.

¹⁶And her husband went with her, weeping as he went, and followed her to Bahurim. Then said Abner unto him, Go, return: and he returned.

¹⁶Aga ta mees tuli koos temaga ja käis nuttes ta järel Bahuurimini. Siis ütles Abner temale: 'Mine tagasi!' Ja ta läks tagasi.

¹⁷And Abner had communication with the elders of Israel, saying, In times past ye sought for David to be king over you:

¹⁷Ja Abner rääkis Iisraeli vanematega, öeldes: 'Te olete juba ammu tahtnud saada Taavetit enestele kuningaks.

¹⁸now then do it; for Jehovah hath spoken of David, saying, By the hand of my servant David I will save my people Israel out of the hand of the Philistines, and out of the hand of all their enemies.

¹⁸Tehke seda siis nüüd, sest Issand on kõnelnud Taaveti kohta, öeldes: Oma sulase Taaveti käega ma päästan oma Iisraeli rahva vilistite käest ja kõigi ta vaenlaste käest.'

¹⁹And Abner also spake in the ears of Benjamin: and Abner went also to speak in the ears of David in Hebron all that seemed good to Israel, and to the whole house of Benjamin.

¹⁹Ja Abner rääkis seda ka benjaminlaste kuuldes; seejärel läks Abner ka Hebronisse kõnelema Taaveti kõrvu kõike, mis Iisraeli silmis ja kogu Benjamini soo silmis hea oli.

²⁰So Abner came to David to Hebron, and twenty men with him. And David made Abner and the men that were with him a feast.

²⁰Kui Abner tuli Taaveti juurde Hebronisse ja koos temaga kakskümmend meest, siis tegi Taavet võõruspeo Abnerile ja meestele, kes olid koos temaga.

²¹And Abner said unto David, I will arise and go, and will gather all Israel unto my lord the king, that they may make a covenant with thee, and that thou mayest reign over all that thy soul desireth. And David sent Abner away; and he went in peace.

²¹Ja Abner ütles Taavetile: 'Ma võtan kätte ja lähen ning kogun oma isanda kuninga juurde kogu Iisraeli, et nad teeksid sinuga lepingu ja et sa saaksid valitseda kõige üle, mida su hing himustab.' Siis laskis Taavet Abneri minna, ja ta läks rahus.

²²And, behold, the servants of David and Joab came from a foray, and brought in a great spoil with them: but Abner was not with David in Hebron; for he had sent him away, and he was gone in peace.

²²Ja vaata, Taaveti sulased ja Joab tulid rüüsteretkelt ning tõid endaga kaasa palju saaki; Abner ei olnud aga enam Taaveti juures Hebronis, sest Taavet oli lasknud tal minna ja ta oli rahus ära läinud.

²³When Joab and all the host that was with him were come, they told Joab, saying, Abner the son of Ner came to the king, and he hath sent him away, and he is gone in peace.

²³Kui Joab ja kogu sõjavägi, kes oli koos temaga, jõudis pärale, siis jutustati Joabile ja öeldi: 'Abner, Neeri poeg, tuli kuninga juurde, aga tema laskis tal minna ja ta läks rahus.'

²⁴Then Joab came to the king, and said, What hast thou done? behold, Abner came unto thee; why is it that thou hast sent him away, and he is quite gone?

²⁴Siis läks Joab kuninga juurde ja ütles: 'Mis sa oled teinud? Vaata, Abner tuli sinu juurde! Mispärast sa lasksid ta minema, et ta võis vabalt ära minna?

²⁵Thou knowest Abner the son of Ner, that he came to deceive thee, and to know thy going out and thy coming in, and to know all that thou doest.

²⁵Sa ju tunned Abnerit, Neeri poega! Muidugi tuli ta sind petma ning uurima su minekuid ja tulekuid, et saada teada, mida sa iganes teed.'

²⁶And when Joab was come out from David, he sent messengers after Abner, and they brought him back from the well of Sirah: but David knew it not.

²⁶Ja Joab läks Taaveti juurest välja ning läkitas käskjalad Abnerile järele ja need tõid ta tagasi Sira veehoidla juurest; aga Taavet ei teadnud seda.

²⁷And when Abner was returned to Hebron, Joab took him aside into the midst of the gate to speak with him quietly, and smote him there in the body, so that he died, for the blood of Asahel his brother.

²⁷Ja kui Abner tuli tagasi Hebronisse, siis Joab viis ta kõrvale, keset väravat, et temaga segamatult rääkida; aga seal pistis Joab temale kõhtu, nõnda et ta suri - Joabi venna Asaeli vere pärast.

²⁸And afterward, when David heard it, he said, I and my kingdom are guiltless before Jehovah for ever of the blood of Abner the son of Ner:

²⁸Kui Taavet pärast sellest kuulda sai, ütles ta: 'Mina ja mu kuningriik oleme Issanda ees igavesti süütud Neeri poja Abneri vere pärast.

²⁹let it fall upon the head of Joab, and upon all his father's house; and let there not fail from the house of Joab one that hath an issue, or that is a leper, or that leaneth on a staff, or that falleth by the sword, or that lacketh bread.

²⁹Tulgu see Joabi pea peale ja kogu ta isa soo peale, ja ärgu kadugu Joabi soost voolusega mees, pidalitõbine, karguga käija, mõõga läbi langeja ja leivapuuduses olija!'

³⁰So Joab and Abishai his brother slew Abner, because he had killed their brother Asahel at Gibeon in the battle.

³⁰Nõnda tapsid Joab ja tema vend Abisai Abneri, sellepärast et too oli surmanud nende venna Asaeli tapluses Gibeoni juures.

³¹And David said to Joab, and to all the people that were with him, Rend your clothes, and gird you with sackcloth, and mourn before Abner. And king David followed the bier.

³¹Aga Taavet ütles Joabile ja kogu rahvale, kes oli tema juures: 'Käristage oma riided lõhki, pange kotiriided vööks ja leinake Abneri pärast!' Ja kuningas Taavet ise käis surnuraami taga.

³²And they buried Abner in Hebron: and the king lifted up his voice, and wept at the grave of Abner; and all the people wept.

³²Ja kui nad matsid Abneri Hebronisse, tõstis kuningas häält ja nuttis Abneri haua juures; ka kogu rahvas nuttis.

³³And the king lamented for Abner, and said, Should Abner die as a fool dieth?

³³Ja kuningas laulis Abneri pärast nutulaulu ning ütles: 'Kas pidi Abner surema jõleda surma?

³⁴Thy hands were not bound, nor thy feet put into fetters: As a man falleth before the children of iniquity, so didst thou fall. And all the people wept again over him.

³⁴Ei olnud su käed seotud ega jalad vaskahelaisse pandud. Nii nagu langetakse kurjategijate ees, nõnda langesid sina.' Ja kogu rahvas nuttis tema pärast veel enam.

³⁵And all the people came to cause David to eat bread while it was yet day; but David sware, saying, God do so to me, and more also, if I taste bread, or aught else, till the sun be down.

³⁵Ja kogu rahvas tuli Taavetile leiba pakkuma, sest oli ju alles päev; aga Taavet vandus, öeldes: 'Jumal tehku minuga ükskõik mida, kui ma enne päikeseloojakut maitsen leiba või midagi muud!'

³⁶And all the people took notice of it, and it pleased them; as whatsoever the king did pleased all the people.

³⁶Kui kogu rahvas sellest teada sai, siis oli see nende meelest hea, nõnda nagu kõik, mis kuningas tegi, oli hea kogu rahva silmis.

³⁷So all the people and all Israel understood that day that it was not of the king to slay Abner the son of Ner.

³⁷Ja kogu rahvas ning kogu Iisrael sai sel päeval teada, et kuningal ei olnud osa Neeri poja Abneri surmamises.

³⁸And the king said unto his servants, Know ye not that there is a prince and a great man fallen this day in Israel?

³⁸Ja kuningas ütles oma sulastele: 'Kas te ka teate, et täna langes Iisraelis üks vürst ja suur mees?

³⁹And I am this day weak, though anointed king; and these men the sons of Zeruiah are too hard for me: Jehovah reward the evil-doer according to his wickedness.

³⁹Mina olen aga praegu nõder, kuigi võitud kuningas, ja need mehed, Seruja pojad, on minust tugevamad: Issand maksku kätte kurjategijale ta kurjust mööda!'