¹And when we were escaped, then we knew that the island was called Melita.

¹Kui me siis olime tervelt pääsenud, saime teada, et saart hüütakse Maltaks.

²And the barbarians showed us no common kindness; for they kindled a fire, and received us all, because of the present rain, and because of the cold.

²Umbkeelsed saarlased osutasid meile rohkem kui tavalist lahkust, sest nad süütasid lõkke ja võtsid alanud vihmasaju ja külma pärast meid kõiki selle äärde.

³But when Paul had gathered a bundle of sticks and laid them on the fire, a viper came out by reason of the heat, and fastened on his hand.

³Aga kui Paulus oli korjanud kokku hulga hagu ja asetanud lõkkesse, tuli sealt palavuse tõttu välja mürkmadu ja hakkas tema kätte kinni.

⁴And when the barbarians saw the [venomous] creature hanging from his hand, they said one to another, No doubt this man is a murderer, whom, though he hath escaped from the sea, yet Justice hath not suffered to live.

⁴Kui umbkeelsed nägid seda elukat tema käe küljes rippuvat, ütlesid nad üksteisele: 'Kindlasti on see mees mõrtsukas, keda õigluse jumalanna ei luba elada, kuigi ta on merest pääsenud.'

⁵Howbeit he shook off the creature into the fire, and took no harm.

⁵Tema aga raputas eluka tulle ega tundnud mingit viga.

⁶But they expected that he would have swollen, or fallen down dead suddenly: but when they were long in expectation and beheld nothing amiss came to him, they changed their minds, and said that he was a god.

⁶Nad ootasid küll, et ta tursub üles või langeb surnult maha. Aga kui nad olid kaua oodanud ja nägid, et Paulusega ei juhtu midagi iseäralikku, siis nende arvamus muutus ning nad ütlesid ta olevat jumala.

⁷Now in the neighborhood of that place were lands belonging to the chief man of the island, named Publius, who received us, and entertained us three days courteously.

⁷Selle paiga läheduses oli mõis saare tähtsaimal mehel, kelle nimi oli Publius. Tema võttis meid vastu ja võõrustas kolm päeva sõbralikult.

⁸And it was so, that the father of Publius lay sick of fever and dysentery: unto whom Paul entered in, and prayed, and laying his hands on him healed him.

⁸Juhtus aga, et Publiuse isa lamas palavikus ja kõhutõves. Paulus astus tema juurde ja pani palvetades oma käed ta peale ning tegi ta terveks.

⁹And when this was done, the rest also that had diseases in the island came, and were cured:

⁹Aga kui see oli sündinud, tulid sinna ka teised, kes saarel olid haiged, ja said terveks.

¹⁰who also honored us with many honors; and when we sailed, they put on board such things as we needed.

¹⁰Ja nad austasid meid mitmel kombel, ja kui me hakkasime merele minema, panid nad meile kaasa, mis teekonna jaoks vaja oli.

¹¹And after three months we set sail in a ship of Alexandria which had wintered in the island, whose sign was The Twin Brothers.

¹¹Aga kolme kuu pärast me läksime sealt merele Aleksandria laevaga, mis oli saarel talvitanud ja mille tunnuseks oli Dioskuuride kuju.

¹²And touching at Syracuse, we tarried there three days.

¹²Me randusime Sürakuusas ning viibisime seal kolm päeva.

¹³And from thence we made a circuit, and arrived at Rhegium: and after one day a south wind sprang up, and on the second day we came to Puteoli;

¹³Sealt me sõitsime piki rannikut ja saabusime Reegiumi. Ja kui ühe päeva pärast tõusis lõunatuul, jõudsime teisel päeval Puteolisse.

¹⁴where we found brethren, and were entreated to tarry with them seven days: and so we came to Rome.

¹⁴Sealt me leidsime vendi ja meid paluti nende juures viibida seitse päeva. Ja nõnda me tulime Rooma.

¹⁵And from thence the brethren, when they heard of us, came to meet us as far as The Market of Appius and The Three Taverns; whom when Paul saw, he thanked God, and took courage.

¹⁵Ja kui sealsed vennad said meist kuulda, tulid nad meile vastu Appiuse Foorumini ja Tres Tabernani. Neid nähes tänas Paulus Jumalat ning sai uut julgust.

¹⁶And when we entered into Rome, Paul was suffered to abide by himself with the soldier that guarded him.

¹⁶Kui me olime Rooma saabunud, lubati Paulusel jääda omaette elama koos sõduriga, kes teda valvas.

¹⁷And it came to pass, that after three days he called together those that were the chief of the Jews: and when they were come together, he said unto them, I, brethren, though I had done nothing against the people, or the customs of our fathers, yet was delivered prisoner from Jerusalem into the hands of the Romans:

¹⁷Kolme päeva pärast sündis, et Paulus kutsus kokku juutide peamehed. Kui need olid kogunenud, ütles Paulus neile: 'Mehed-vennad, mina ei ole teinud midagi meie rahva ja esiisade kommete vastu, ja siiski olen Jeruusalemmas antud vangina üle roomlaste kätte.

¹⁸who, when they had examined me, desired to set me at liberty, because there was no cause of death in me.

¹⁸Kui need olid mind üle kuulanud, tahtsid nad mu vabaks lasta, sest mul ei olnud ühtki surmasüüd.

¹⁹But when the Jews spake against it, I was constrained to appeal unto Caesar; not that I had aught whereof to accuse my nation.

¹⁹Aga kui juudid sellele vastu rääkisid, siis ma olin sunnitud nõudma keisri kohut - mitte sellepärast, et mul oleks milleski süüdistada oma rahvast.

²⁰For this cause therefore did I entreat you to see and to speak with [me]: for because of the hope of Israel I am bound with this chain.

²⁰Sel põhjusel ma nüüd kutsusin teid, et teid näha ja teiega rääkida. Sest Iisraeli lootuse pärast kannan ma seda ahelat.'

²¹And they said unto him, We neither received letters from Judaea concerning thee, nor did any of the brethren come hither and report or speak any harm of thee.

²¹Aga nemad ütlesid talle: 'Me ei ole saanud Juudamaalt ühtegi kirja sinu kohta ega ole tulnud siia ühtegi venda, kes sinust oleks midagi paha teatanud või rääkinud.

²²But we desire to hear of thee what thou thinkest: for as concerning this sect, it is known to us that everywhere it is spoken against.

²²Aga me peame õigeks sinu enda käest kuulda, mida sa mõtled, sest sellest lahkusust on meil teada, et selle vastu räägitakse kõikjal.'

²³And when they had appointed him a day, they came to him into his lodging in great number; to whom he expounded [the matter,] testifying the kingdom of God, and persuading them concerning Jesus, both from the law of Moses and from the prophets, from morning till evening.

²³Nad määrasid Paulusele ühe päeva ja siis tuli tema juurde kotta veel rohkem inimesi. Neile ta seletas ja tunnistas hommikust õhtuni Jumala riigist, veendes neid Jeesuse suhtes Moosese Seaduse ja Prohvetite põhjal.

²⁴And some believed the things which were spoken, and some disbelieved.

²⁴Ja ühed lasksid end öeldust veenda, teised aga ei uskunud.

²⁵And when they agreed not among themselves, they departed after that Paul had spoken one word, Well spake the Holy Spirit through Isaiah the prophet unto your fathers,

²⁵Jõudmata omavahel üksmeelele, lahkusid nad, kui Paulus oli öelnud neile selle sõna: 'Püha Vaim on hästi rääkinud prohvet Jesaja kaudu teie isadele:

²⁶saying, Go thou unto this people, and say, By hearing ye shall hear, and shall in no wise understand; And seeing ye shall see, and shall in no wise perceive:

²⁶'Mine selle rahva juurde ja ütle: Kuuldes te kuulete ega mõista, ja vaadates te vaatate ega näe.

²⁷For this people's heart is waxed gross, And their ears are dull of hearing, And their eyes they have closed; Lest, haply they should perceive with their eyes, And hear with their ears, And understand with their heart, And should turn again, And I should heal them.

²⁷Sest selle rahva süda on paadunud ja nad kuulevad kõrvadega raskesti ja pigistavad oma silmad kinni, et nad silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks, et nad südamega ei mõistaks ega pöörduks, et ma võiksin parandada neid.'

²⁸Be it known therefore unto you, that this salvation of God is sent unto the Gentiles: they will also hear.

²⁸Olgu teile siis teada, et see Jumala pääste läkitatakse paganatele ja nemad võtavad seda kuulda!'

²⁹[And when he had said these words, the Jews departed, having much disputing among themselves.]

²⁹[Ja kui ta seda oli öelnud, läksid juudid ära ja neil oli omavahel palju vaidlemist.]

³⁰And he abode two whole years in his own hired dwelling, and received all that went in unto him,

³⁰Aga Paulus jäi kaheks täisaastaks oma üürielamusse ja võttis vastu kõiki, kes tema juurde tulid,

³¹preaching the kingdom of God, and teaching the things concerning the Lord Jesus Christ with all boldness, none forbidding him.

³¹kuulutades Jumala riiki ja õpetades tõde Issandast Jeesusest Kristusest täiesti avalikult ja ilma takistamata.