¹Now in the twelfth month, which is the month Adar, on the thirteenth day of the same, when the king's commandment and his decree drew near to be put in execution, on the day that the enemies of the Jews hoped to have rule over them, (whereas it was turned to the contrary, that the Jews had rule over them that hated them,)

¹Ja kaheteistkümnendas kuus, see on adarikuus, selle kolmeteistkümnendal päeval, kui kuninga käsu ja tema seaduse teostamise aeg oli kätte jõudnud, sel päeval, kui juutide vaenlased lootsid saada võimust nende üle, mis oli aga muudetud, nõnda et juudid pidid saama võimust oma vihkajate üle,

²the Jews gathered themselves together in their cities throughout all the provinces of the king Ahasuerus, to lay hand on such as sought their hurt: and no man could withstand them; for the fear of them was fallen upon all the peoples.

²tulid juudid kokku oma linnades kõigis kuningas Ahasverose maades, et pista oma käsi nende külge, kes neile kurja olid soovinud; ja ükski ei suutnud neile vastu panna, sest hirm nende ees oli vallanud kõiki rahvaid.

³And all the princes of the provinces, and the satraps, and the governors, and they that did the king's business, helped the Jews; because the fear of Mordecai was fallen upon them.

³Ja kõik maade vürstid, asehaldurid ja maavalitsejad ning kuninga ametnikud aitasid juute, sest neid oli vallanud hirm Mordokai ees.

⁴For Mordecai was great in the king's house, and his fame went forth throughout all the provinces; for the man Mordecai waxed greater and greater.

⁴Sest Mordokai oli kuningakojas suur, ja kuuldus temast levis kõigisse maadesse; sest see mees, Mordokai, sai üha vägevamaks.

⁵And the Jews smote all their enemies with the stroke of the sword, and with slaughter and destruction, and did what they would unto them that hated them.

⁵Ja juudid lõid kõiki oma vaenlasi mõõgaga lüües, tappes ja hukates, ja nad talitasid oma vihkajatega, nagu tahtsid.

⁶And in Shushan the palace the Jews slew and destroyed five hundred men.

⁶Suusani palees tapsid ja hukkasid juudid viissada meest;

⁷And Parshandatha, and Dalphon, and Aspatha,

⁷ja Parsandata, Dalfon, Aspata,

⁸and Poratha, and Adalia, and Aridatha,

⁸Poorata, Adalja, Aridata,

⁹and Parmashta, and Arisai, and Aridai, and Vaizatha,

⁹Parmasta, Arisai, Aridai ja Vajesata,

¹⁰the ten sons of Haman the son of Hammedatha, the Jew's enemy, slew they; but on the spoil they laid not their hand.

¹⁰Haamani, Hammedata poja, juutide vaenlase kümme poega tapeti, aga tema vara külge nad ei pistnud oma kätt.

¹¹On that day the number of those that were slain in Shushan the palace was brought before the king.

¹¹Selsamal päeval sai Suusani palees tapetute arv kuningale teatavaks.

¹²And the king said unto Esther the queen, The Jews have slain and destroyed five hundred men in Shushan the palace, and the ten sons of Haman; what then have they done in the rest of the king's provinces! Now what is thy petition? and it shall be granted thee: or what is thy request further? and it shall be done.

¹²Ja kuningas ütles kuninganna Estrile: 'Suusani palees on juudid tapnud ja hukanud viissada meest ja kümme Haamani poega. Mida nad siis küll muudes kuninga maades on teinud? Mida sa nüüd palud? See antakse sulle! Ja mis su soov veel olekski, see täidetakse!'

¹³Then said Esther, If it please the king, let it be granted to the Jews that are in Shushan to do to-morrow also according unto this day's decree, and let Haman's ten sons be hanged upon the gallows.

¹³Ja Ester ütles: 'Kui kuningas heaks arvab, siis lubatagu ka homme juutidel, kes Suusanis on, talitada nagu täna! Ja kümme Haamani poega poodagu puusse!'

¹⁴And the king commanded it so to be done: and a decree was given out in Shushan; and they hanged Haman's ten sons.

¹⁴Ja kuningas käskis nõnda teha ning Suusanis anti seadus; ja kümme Haamani poega poodi.

¹⁵And the Jews that were in Shushan gathered themselves together on the fourteenth day also of the month Adar, and slew three hundred men in Shushan; but on the spoil they laid not their hand.

¹⁵Ja Suusani juudid tulid kokku ka adarikuu neljateistkümnendal päeval ning tapsid Suusanis kolmsada meest; aga nende vara külge nad ei pistnud oma kätt.

¹⁶And the other Jews that were in the king's provinces gathered themselves together, and stood for their lives, and had rest from their enemies, and slew of them that hated them seventy and five thousand; but on the spoil they laid not their hand.

¹⁶Ka muud juudid, kes olid kuninga maades, tulid kokku ja kaitsesid oma elu ja said hingata oma vaenlastest ning tapsid oma vihkajaist seitsekümmend viis tuhat; aga nende vara külge nad ei pistnud oma kätt.

¹⁷[This was done] on the thirteenth day of the month Adar; and on the fourteenth day of the same they rested, and made it a day of feasting and gladness.

¹⁷See sündis adarikuu kolmeteistkümnendal päeval, aga selle neljateistkümnendal päeval nad puhkasid ning tegid selle pidu- ja rõõmupäevaks.

¹⁸But the Jews that were in Shushan assembled together on the thirteenth [day] thereof, and on the fourteenth thereof; and on the fifteenth [day] of the same they rested, and made it a day of feasting and gladness.

¹⁸Aga Suusani juudid tulid kokku selle kuu kolmeteistkümnendal ja neljateistkümnendal päeval, ja nad puhkasid selle kuu viieteistkümnendal päeval ning tegid selle pidu- ja rõõmupäevaks.

¹⁹Therefore do the Jews of the villages, that dwell in the unwalled towns, make the fourteenth day of the month Adar [a day of] gladness and feasting, and a good day, and of sending portions one to another.

¹⁹Seepärast tegid juudi maamehed, kes elasid maal külades, adarikuu neljateistkümnenda päeva endile rõõmu- ja pidupäevaks, heaks päevaks, ja läkitasid üksteisele rooga.

²⁰And Mordecai wrote these things, and sent letters unto all the Jews that were in all the provinces of the king Ahasuerus, both nigh and far,

²⁰Ja Mordokai kirjutas need sündmused üles; ja ta läkitas kirjad kõigile juutidele kuningas Ahasverose kõigis maades, niihästi ligidal kui kaugel olijaile,

²¹to enjoin them that they should keep the fourteenth day of the month Adar, and the fifteenth day of the same, yearly,

²¹kohustades neid, et nad igal aastal pühitseksid adarikuu neljateistkümnendat ja viieteistkümnendat päeva

²²as the days wherein the Jews had rest from their enemies, and the month which was turned unto them from sorrow to gladness, and from mourning into a good day; that they should make them days of feasting and gladness, and of sending portions one to another, and gifts to the poor.

²²kui päevi, mil juudid said rahu oma vaenlastest, ja kuud, mil nende mure muutus rõõmuks ja lein pidupäevaks; nad pidid need tegema pidu- ja rõõmupäevadeks ning läkitama üksteisele rooga ja vaestele ande.

²³And the Jews undertook to do as they had begun, and as Mordecai had written unto them;

²³Ja juudid võtsid tavaks, mida nad juba olid hakanud tegema ja millest Mordokai neile kirjutas.

²⁴because Haman the son of Hammedatha, the Agagite, the enemy of all the Jews, had plotted against the Jews to destroy them, and had cast Pur, that is the lot, to consume them, and to destroy them;

²⁴Kuna agaglane Haaman, Hammedata poeg, kõigi juutide vaenlane, oli kavatsenud juute hukata ja oli puuri, see on liisku heitnud nende tagakiusamiseks ja hukkamiseks -

²⁵but when [the matter] came before the king, he commanded by letters that his wicked device, which he had devised against the Jews, should return upon his own head, and that he and his sons should be hanged on the gallows.

²⁵ent kui asi jõudis kuninga ette, oli tema kirjalikult käskinud, et Haamani kuri kavatsus, mille ta juutide vastu oli sepitsenud, tuleks ta enese pea peale ja et tema ja ta pojad puusse poodaks -,

²⁶Wherefore they called these days Purim, after the name of Pur. Therefore because of all the words of this letter, and of that which they had seen concerning this matter, and that which had come unto them,

²⁶siis nimetasid nad neid päevi puurimiks, sõna 'puur' järgi. Seepärast, vastavalt kõigile selle kirja sõnadele ja vastavalt sellele, mida nad ise olid näinud ja mis neile oli juhtunud,

²⁷the Jews ordained, and took upon them, and upon their seed, and upon all such as joined themselves unto them, so that it should not fail, that they would keep these two days according to the writing thereof, and according to the appointed time thereof, every year;

²⁷seadsid ja võtsid juudid muutmatuks kohustuseks ja tavaks iseendile ja oma järeltulijaile ja kõigile nendega liitujaile pühitseda igal aastal neid kahte päeva vastavalt eeskirjale ja määratud ajale,

²⁸and that these days should be remembered and kept throughout every generation, every family, every province, and every city; and that these days of Purim should not fail from among the Jews, nor the remembrance of them perish from their seed.

²⁸ja et neid päevi meenutaks ja pühitseks iga rahvapõlv ja iga suguvõsa igal maal ja igas linnas, et need puurimipäevad ei kaoks juutide hulgast ja et mälestus neist ei lakkaks nende järeltulijail.

²⁹Then Esther the queen, the daughter of Abihail, and Mordecai the Jew, wrote with all authority to confirm this second letter of Purim.

²⁹Ja kuninganna Ester, Abihaili tütar, ja juut Mordokai kirjutasid kogu oma mõjujõuga, et kinnitada seda teist puurimikirja.

³⁰And he sent letters unto all the Jews, to the hundred twenty and seven provinces of the kingdom of Ahasuerus, [with] words of peace and truth,

³⁰Ja kirjad läkitati kõigile juutidele Ahasverose kuningriigi saja kahekümne seitsmel maal sõbralike ja usaldusväärsete sõnadega,

³¹to confirm these days of Purim in their appointed times, according as Mordecai the Jew and Esther the queen had enjoined them, and as they had ordained for themselves and for their seed, in the matter of the fastings and their cry.

³¹et neid puurimipäevi peetaks määratud ajal, nagu juut Mordokai ja kuninganna Ester olid need neile seadnud ja nagu nad ise olid endile ja oma järeltulijaile korraldusi teinud paastu ja kaebehüüu asjus.

³²And the commandment of Esther confirmed these matters of Purim; and it was written in the book.

³²Nõnda kinnitas Estri käsk need puurimi eeskirjad, ja need kirjutati raamatusse.