¹And Moses answered and said, But, behold, they will not believe me, nor hearken unto my voice; for they will say, Jehovah hath not appeared unto thee.

¹Ja Mooses vastas ning ütles: 'Aga kui nemad mind ei usu ja mu sõna ei kuula, vaid ütlevad: Issand ei ole ennast sulle ilmutanud?'

²And Jehovah said unto him, What is that in thy hand? And he said, A rod.

²Siis Issand küsis: 'Mis see on, mis sul käes on?' Ta vastas: 'Kepp.'

³And he said, Cast in on the ground. And he cast it on the ground, and it became a serpent; and Moses fled from before it.

³Ja tema ütles: 'Viska see maha!' Ta viskas selle maha ja see muutus maoks. Ja Mooses põgenes selle eest.

⁴And Jehovah said unto Moses, Put forth thy hand, and take it by the tail: (and he put forth his hand, and laid hold of it, and it became a rod in his hand:)

⁴Ja Issand ütles Moosesele: 'Siruta oma käsi ja haara temal sabast,' - ja ta sirutas oma käe ning võttis temast kinni, ja see muutus ta pihus kepiks -

⁵That they may believe that Jehovah, the God of their fathers, the God of Abraham, the God of Isaac, and the God of Jacob, hath appeared unto thee.

⁵'et nad usuksid, et sulle on ennast ilmutanud Issand, nende vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal!'

⁶And Jehovah said furthermore unto him, Put now thy hand into thy bosom. And he put his hand into his bosom: and when he took it out, behold, his hand was leprous, as [white as] snow.

⁶Ja Issand ütles temale veel: 'Pane oma käsi põue!' Ta pani oma käe põue ja tõmbas välja, ja vaata, käsi oli pidalitõvest valge nagu lumi.

⁷And he said, Put thy hand into thy bosom again. (And he put his hand into his bosom again; and when he took it out of his bosom, behold, it was turned again as his [other] flesh.)

⁷Ja ta ütles: 'Pane oma käsi tagasi põue!' Ta pani oma käe põue ja tõmbas välja, ja vaata, see oli jälle nagu ta ihu.

⁸And it shall come to pass, if they will not believe thee, neither hearken to the voice of the first sign, that they will believe the voice of the latter sign.

⁸'Kui nad sind ei usu ega kuula su sõna esimese imeteo põhjal, siis nad usuvad teise imeteo sõnumit.

⁹And it shall come to pass, if they will not believe even these two signs, neither hearken unto thy voice, that thou shalt take of the water of the river, and pour it upon the dry land: and the water which thou takest out of the river shall become blood upon the dry land.

⁹Ja kui nad ka neid kahte imetegu ei usu ega kuula su sõna, siis võta Niiluse jõe vett ja vala kuivale maale! Vesi, mida sa Niiluse jõest võtad, muutub siis kuival maal vereks.'

¹⁰And Moses said unto Jehovah, Oh, Lord, I am not eloquent, neither heretofore, nor since thou hast spoken unto thy servant; for I am slow of speech, and of a slow tongue.

¹⁰Aga Mooses ütles Issandale: 'Oh Issand, mina ei ole sõnakas mees, ei varemast ajast ega ka mitte sellest peale, kui sa oma sulasega oled rääkinud, sest mul on raskevõitu suu ja raskevõitu keel.'

¹¹And Jehovah said unto him, Who hath made man's mouth? Or who maketh [a man] dumb, or deaf, or seeing, or blind? Is it not I, Jehovah?

¹¹Siis Issand ütles temale: 'Kes on teinud inimesele suu, või kes teeb keeletu, kurdi, nägija või pimeda? Kas mitte mina, Issand?

¹²Now therefore go, and I will be with thy mouth, and teach thee what thou shalt speak.

¹²Ja nüüd mine, ja mina olen abiks sinu suule ning õpetan sind, mida sa pead rääkima!'

¹³And he said, Oh, Lord, send, I pray thee, by the hand of him whom thou wilt send.

¹³Aga ta ütles: 'Oh Issand, läkita, keda läkitad, ainult mitte mind!'

¹⁴And the anger of Jehovah was kindled against Moses, and he said, Is there not Aaron thy brother the Levite? I know that he can speak well. And also, behold, he cometh forth to meet thee: and when he seeth thee, he will be glad in his heart.

¹⁴Siis Issanda viha süttis põlema Moosese vastu ja ta ütles: 'Eks ole leviit Aaron sinu vend? Ma tean, et ta räägib hästi; ja vaata, ta tulebki sulle vastu. Kui ta sind näeb, siis ta rõõmutseb südamest.

¹⁵And thou shalt speak unto him, and put the words in his mouth: and I will be with thy mouth, and with his mouth, and will teach you what ye shall do.

¹⁵Sina pead temaga rääkima ja temale sõnad suhu panema, aga mina olen sinu suuga ja tema suuga, ja ma õpetan teid, mida te peate tegema.

¹⁶And he shall be thy spokesman unto the people; and it shall come to pass, that he shall be to thee a mouth, and thou shalt be to him as God.

¹⁶Tema rääkigu sinu asemel rahvaga ja see olgu nõnda: tema on sulle suuks ja sina oled temale Jumalaks.

¹⁷And thou shalt take in thy hand this rod, wherewith thou shalt do the signs.

¹⁷Ja võta kätte see kepp, millega sa imetegusid teed!'

¹⁸And Moses went and returned to Jethro his father-in-law, and said unto him, Let me go, I pray thee, and return unto my brethren that are in Egypt, and see whether they be yet alive. And Jethro said to Moses, Go in peace.

¹⁸Siis Mooses läks ära ja tuli tagasi oma äia Jitro juurde ning ütles temale: 'Ma tahan minna tagasi oma vendade juurde, kes on Egiptuses, et näha, kas nad on veel elus!' Ja Jitro ütles Moosesele: 'Mine rahuga!'

¹⁹And Jehovah said unto Moses in Midian, Go, return into Egypt; for all the men are dead that sought thy life.

¹⁹Issand ütles Moosesele Midjanis: 'Pöördu tagasi Egiptusesse, sest kõik need mehed, kes nõudsid su hinge, on surnud!'

²⁰And Moses took his wife and his sons, and set them upon an ass, and he returned to the land of Egypt: and Moses took the rod of God in his hand.

²⁰Ja Mooses võttis oma naise ja pojad ning pani need eesli selga ja läks tagasi Egiptusemaale; ja Mooses võttis Jumala kepi oma kätte.

²¹And Jehovah said unto Moses, When thou goest back into Egypt, see that thou do before Pharaoh all the wonders which I have put in thy hand: but I will harden his heart and he will not let the people go.

²¹Issand ütles Moosesele: 'Kui sa lähed ja tuled tagasi Egiptusesse, siis vaata, et sa teed vaarao ees kõik need imeteod, mis mina sinu kätte olen andnud. Aga mina teen ta südame kõvaks ja tema ei lase rahvast ära.

²²And thou shalt say unto Pharaoh, Thus saith Jehovah, Israel is my son, my first-born:

²²Kuid ütle vaaraole: Nõnda ütleb Issand: Iisrael on minu esmasündinud poeg.

²³and I have said unto thee, Let my son go, that he may serve me; and thou hast refused to let him go: behold, I will slay thy son, thy first-born.

²³Ja ma ütlen sulle: Saada mu poeg ära, et ta mind teeniks! Aga kui sa keeldud teda saatmast, vaata, siis ma tapan su esmasündinud poja!'

²⁴And it came to pass on the way at the lodging-place, that Jehovah met him, and sought to kill him.

²⁴Aga kui ta oli teel öömajale, tuli Issand temale vastu ja püüdis teda surmata.

²⁵Then Zipporah took a flint, and cut off the foreskin of her son, and cast it at his feet; and she said, Surely a bridegroom of blood art thou to me.

²⁵Siis Sippora võttis kivinoa ja lõikas ära oma poja eesnaha, puudutas sellega ta häbet ning ütles: 'Sa oled tõesti mu verepeigmees!'

²⁶So he let him alone. Then she said, A bridegroom of blood [art thou], because of the circumcision.

²⁶Siis see jättis tema rahule; sel ajal öeldi verepeigmees ümberlõikamise tähenduses.

²⁷And Jehovah said to Aaron, Go into the wilderness to meet Moses. And he went, and met him in the mountain of God, and kissed him.

²⁷Ja Issand ütles Aaronile: 'Mine kõrbesse Moosesele vastu!' Ta läks ning kohtas teda Jumala mäe juures ja andis temale suud.

²⁸And Moses told Aaron all the words of Jehovah wherewith he had sent him, and all the signs wherewith he had charged him.

²⁸Ja Mooses tegi Aaronile teatavaks kõik Issanda sõnad, kes teda oli läkitanud, ja kõik imeteod, mis ta teda oli käskinud teha.

²⁹And Moses and Aaron went and gathered together all the elders of the children of Israel:

²⁹Siis Mooses läks koos Aaroniga ja nad kogusid kokku kõik Iisraeli laste vanemad.

³⁰and Aaron spake all the words which Jehovah had spoken unto Moses, and did the signs in the sight of the people.

³⁰Ja Aaron rääkis kõik need sõnad, mis Issand oli Moosesele rääkinud, ja ta tegi imetegusid rahva silma ees.

³¹And the people believed: and when they heard that Jehovah had visited the children of Israel, and that he had seen their affliction, then they bowed their heads and worshipped.

³¹Ja rahvas uskus; kui nad kuulsid, et Issand oli tundnud muret Iisraeli laste pärast, ja et ta oli näinud nende viletsust, siis nad kummardasid ja heitsid silmili maha.