¹Wherefore leaving the doctrine of the first principles of Christ, let us press on unto perfection; not laying again a foundation of repentance from dead works, and of faith toward God,

¹Seepärast, jättes kõrvale õpetuse Kristuse alguse kohta, suundugem täiuslikkusele. Ärgem hakakem taas rajama alust meeleparandusele surnud tegudest, usule Jumalasse,

²of the teaching of baptisms, and of laying on of hands, and of resurrection of the dead, and of eternal judgment.

²õpetusele ristimisest, käte pealepanemisest, surnute ülestõusmisest ja igavesest hukkamõistust.

³And this will we do, if God permit.

³Seda me teemegi, kui Jumal lubab.

⁴For as touching those who were once enlightened and tasted of the heavenly gift, and were made partakers of the Holy Spirit,

⁴On ju võimatu neid, kes kord on olnud valgustatud, kes on maitsnud taevast andi ja saanud osa Pühast Vaimust,

⁵and tasted the good word of God, and the powers of the age to come,

⁵kes on kogenud Jumala head sõna ja tulevase ajastu vägesid

⁶and [then] fell away, it is impossible to renew them again unto repentance; seeing they crucify to themselves the Son of God afresh, and put him to an open shame.

⁶ning ometi ära taganenud - neid on võimatu uuendada jälle meeleparanduseks, sest et nad iseendi kahjuks löövad Jumala Poja risti ja teevad ta naeruks.

⁷For the land which hath drunk the rain that cometh oft upon it, and bringeth forth herbs meet for them for whose sake it is also tilled, receiveth blessing from God:

⁷Maa, mis joob sagedasti sellele langevat vihma ja kasvatab kasulikke taimi neile, kes seda ka harivad, saab õnnistuse Jumalalt,

⁸but if it beareth thorns and thistles, it is rejected and nigh unto a curse; whose end is to be burned.

⁸aga maa, mis kannab kibuvitsu ja ohakaid, on kõlbmatu ja lähedal äraneedmisele, mille lõpp on ärapõletamine.

⁹But, beloved, we are persuaded better things of you, and things that accompany salvation, though we thus speak:

⁹Me oleme aga veendunud, armsad, et teie puhul on lugu parem ja pääste võimalik, kuigi me räägime nõnda.

¹⁰for God is not unrighteous to forget your work and the love which ye showed toward his name, in that ye ministered unto the saints, and still do minister.

¹⁰Sest Jumal ei ole ülekohtune, nii et ta unustaks ära teie teo ja armastuse, mida te olete osutanud tema nimele, kui te aitasite pühasid ja aitate veelgi.

¹¹And we desire that each one of you may show the same diligence unto the fulness of hope even to the end:

¹¹Me ihkame aga, et igaüks teist osutaks sedasama agarust lootuse kinnitamiseks kuni lõpuni,

¹²that ye be not sluggish, but imitators of them who through faith and patience inherit the promises.

¹²et te ei jääks loiuks, vaid võtaksite eeskujuks neid, kes pärivad tõotused usu ja pika meele tõttu.

¹³For when God made promise to Abraham, since he could swear by none greater, he sware by himself,

¹³Kui Jumal Aabrahamile tõotas, siis ta vandus iseenese juures, kuna tal ei olnud kedagi suuremat, kelle juures vanduda.

¹⁴saying, Surely blessing I will bless thee, and multiplying I will multiply thee.

¹⁴Ta ütles: 'Tõesti, õnnistades õnnistan ma sind ja rohkendades rohkendan ma sind!'

¹⁵And thus, having patiently endured, he obtained the promise.

¹⁵Ja nõnda, olles pikameelne, koges ta tõotuse täitumist.

¹⁶For men swear by the greater: and in every dispute of theirs the oath is final for confirmation.

¹⁶Inimesed vannuvad ju kellegi suurema juures, kui nad ise on, ja vanne on neile kinnitus igasuguse vastuvaidlemise lõpetamiseks.

¹⁷Wherein God, being minded to show more abundantly unto the heirs of the promise the immutability of his counsel, interposed with an oath;

¹⁷Just seepärast, et Jumal tahtis tõotuse pärijaile veel selgemini näidata oma nõu kõikumatust, kinnitas ta seda vandega,

¹⁸that by two immutable things, in which it is impossible for God to lie, we may have a strong encouragement, who have fled for refuge to lay hold of the hope set before us:

¹⁸et kahe kõikumatu tõsiasja läbi, milles on võimatu Jumala valelikkus, saaksime mõjuvat julgustust meie, kes oleme rutanud kinni haarama antud lootusest,

¹⁹which we have as an anchor of the soul, [a hope] both sure and stedfast and entering into that which is within the veil;

¹⁹mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud. See ulatub vahevaiba taha sisimasse,

²⁰whither as a forerunner Jesus entered for us, having become a high priest for ever after the order of Melchizedek.

²⁰kuhu Jeesus, meie eeljooksja, on läinud sisse meie heaks, saades Melkisedeki korra järgi igavesti ülempreestriks.