¹Oh that my head were waters, and mine eyes a fountain of tears, that I might weep day and night for the slain of the daughter of my people!

¹Kes annaks mulle kõrbes teekäijate öömaja? Siis ma jätaksin oma rahva ja läheksin ära nende juurest, sest nad kõik on abielurikkujate ja äraandjate jõuk.

²Oh that I had in the wilderness a lodging-place of wayfaring men; that I might leave my people, and go from them! for they are all adulterers, an assembly of treacherous men.

²Nad pingutavad oma keelt nagu valede ambu, ei, mitte tõe pärast pole nad võimsad. Nad lähevad kurjusest kurjusse, aga mind nad ei tunne, ütleb Issand.

³And they bend their tongue, [as it were] their bow, for falsehood; and they are grown strong in the land, but not for truth: for they proceed from evil to evil, and they know not me, saith Jehovah.

³Igaüks hoidugu oma ligimese eest ja ärgu lootku ühelegi oma vendadest! Sest iga vend kavaldab üle venda ja iga ligimene kannab teise peale keelt.

⁴Take ye heed every one of his neighbor, and trust ye not in any brother; for every brother will utterly supplant, and every neighbor will go about with slanders.

⁴Igaüks petab oma ligimest ja tõtt ei räägita; nad on harjutanud oma keele valetama, patustama, nad on võimetud pöörduma.

⁵And they will deceive every one his neighbor, and will not speak the truth: they have taught their tongue to speak lies; they weary themselves to commit iniquity.

⁵Surve surve peale, pettus pettuse peale, nad tõrguvad mind tundmast, ütleb Issand.

⁶Thy habitation is in the midst of deceit; through deceit they refuse to know me, saith Jehovah.

⁶Seepärast ütleb vägede Issand nõnda: Vaata, ma sulatan ja proovin neid, sest mida muud saaksin ma teha oma rahva, mu tütre heaks?

⁷Therefore thus saith Jehovah of hosts, Behold, I will melt them, and try them; for how [else] should I do, because of the daughter of my people?

⁷Tappev nool on nende keel, mis räägib valet: suuga räägitakse oma ligimesele rahust, südames aga varitsetakse teda.

⁸Their tongue is a deadly arrow; it speaketh deceit: one speaketh peaceably to his neighbor with his mouth, but in his heart he layeth wait for him.

⁸Kas ma selle kõige pärast ei peaks neid karistama? ütleb Issand. Või ei peaks mu hing kätte tasuma rahvale nagu too?

⁹Shall I not visit them for these things? saith Jehovah; shall not my soul be avenged on such a nation as this?

⁹Mägede pärast tõstan ma nuttu ja kaebust, ka kõrbe karjamaade pärast nutulaulu; sest need on nõnda hävinud, et ükski seal ei käi ja karja häält pole kuulda. Niihästi taeva linnud kui loomad on põgenenud ja ära läinud.

¹⁰For the mountains will I take up a weeping and wailing, and for the pastures of the wilderness a lamentation, because they are burned up, so that none passeth through; neither can men hear the voice of the cattle; both the birds of the heavens and the beasts are fled, they are gone.

¹⁰Ma teen Jeruusalemma kivivaremeks, ðaakalite asupaigaks; ja Juuda linnad ma teen lagedaks, et ükski ei saa seal elada.

¹¹And I will make Jerusalem heaps, a dwelling-place of jackals; and I will make the cities of Judah a desolation, without inhabitant.

¹¹Kes on tark mees ja mõistab seda ning kuulutab, mida Issanda suu on temale rääkinud: miks maa hukkub ja hävib kõrbe sarnaseks, kus ükski ei käi?

¹²Who is the wise man, that may understand this? and [who is] he to whom the mouth of Jehovah hath spoken, that he may declare it? wherefore is the land perished and burned up like a wilderness, so that none passeth through?

¹²Ja Issand ütles: Sellepärast et nad hülgasid mu Seaduse, mille ma neile andsin, ega kuulanud mu häält ega käinud selle järgi,

¹³And Jehovah saith, Because they have forsaken my law which I set before them, and have not obeyed my voice, neither walked therein,

¹³vaid käisid oma südame paadumuses ja järgnesid baalidele, nagu nende vanemad olid neid õpetanud,

¹⁴but have walked after the stubbornness of their own heart, and after the Baalim, which their fathers taught them;

¹⁴seepärast ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal nõnda: Vaata, ma söödan neid, seda rahvast, koirohuga ja joodan neid mürgiveega.

¹⁵therefore thus saith Jehovah of hosts, the God of Israel, Behold, I will feed them, even this people, with wormwood, and give them water of gall to drink.

¹⁵Ja ma pillutan nad rahvaste sekka, keda nemad ega nende vanemad ei ole tundnud, ja ma läkitan neile järele mõõga, kuni ma olen nad hävitanud.

¹⁶I will scatter them also among the nations, whom neither they nor their fathers have known; and I will send the sword after them, till I have consumed them.

¹⁶Nõnda ütleb vägede Issand: Saage aru ja kutsuge nutunaisi, et nad tuleksid; läkitage sõna tarkadele naistele, et nad tuleksid,

¹⁷Thus saith Jehovah of hosts, Consider ye, and call for the mourning women, that they may come; and send for the skilful women, that they may come:

¹⁷ruttaksid ja alustaksid meie kohta kaebelugu, et meie silmist voolaks pisaraid ja meie laugudelt tilguks vett.

¹⁸and let them make haste, and take up a wailing for us, that our eyes may run down with tears, and our eyelids gush out with waters.

¹⁸Sest Siionist kostab kaebehääl: 'Kuidas küll oleme hävitatud! Me oleme jäänud suurde häbisse, et pidime lahkuma maalt, et meie kodud lõhuti.'

¹⁹For a voice of wailing is heard out of Zion, How are we ruined! we are greatly confounded, because we have forsaken the land, because they have cast down our dwellings.

¹⁹Kuulge siis, naised, Issanda sõna, ja teie kõrv võtku vastu kõne tema suust; õpetage oma tütreile kaebelugu ja üksteisele nutulaulu!

²⁰Yet hear the word of Jehovah, O ye women, and let your ear receive the word of his mouth; and teach your daughters wailing, and every one her neighbor lamentation.

²⁰Sest surm on tulnud sisse meie akendest, on tulnud meie paleedesse, ta niidab tänavailt lapsi, turgudelt noorukeid.

²¹For death is come up into our windows, it is entered into our palaces; to cut off the children from without, [and] the young men from the streets.

²¹Räägi: Nõnda ütleb Issand: Inimeste laibad langevad väljale nagu sõnnik, nagu loog niitja järel, mida keegi ei korista.

²²Speak, Thus saith Jehovah, The dead bodies of men shall fall as dung upon the open field, and as the handful after the harvestman; and none shall gather [them].

²²Nõnda ütleb Issand: Ärgu kiidelgu tark oma tarkusest, ärgu kiidelgu vägev oma vägevusest, ärgu kiidelgu rikas oma rikkusest,

²³Thus saith Jehovah, Let not the wise man glory in his wisdom, neither let the mighty man glory in his might, let not the rich man glory in his riches;

²³vaid kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ta on arukas ja tunneb mind, et mina olen Issand, kes teeb head, õigust ja õiglust maal. Sest seesugused asjad on mu meele järgi, ütleb Issand.

²⁴but let him that glorieth glory in this, that he hath understanding, and knoweth me, that I am Jehovah who exerciseth lovingkindness, justice, and righteousness, in the earth: for in these things I delight, saith Jehovah.

²⁴Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma nuhtlen kõiki ümberlõigatuid, kellel siiski on eesnahk:

²⁵Behold, the days come, saith Jehovah, that I will punish all them that are circumcised in [their] uncircumcision:

²⁵Egiptust, Juudat, Edomit, ammonlasi, Moabit ja kõiki neid pöetudoimulisi, kes elavad kõrbes; sest kõik paganad on ümber lõikamata ja kogu Iisraeli sugu on ümberlõikamata südamega.

²⁶Egypt, and Judah, and Edom, and the children of Ammon, and Moab, and all that have the corners [of their hair] cut off, that dwell in the wilderness; for all the nations are uncircumcised, and all the house of Israel are uncircumcised in heart.