1My son, attend unto my wisdom; Incline thine ear to my understanding:
1Mu poeg, pane tähele mu tarkust, pööra oma kõrv minu arusaamise poole,
2That thou mayest preserve discretion, And that thy lips may keep knowledge.
2et tallele panna head nõu ja et su huuled võiksid säilitada teadlikkuse!
3For the lips of a strange woman drop honey, And her mouth is smoother than oil:
3Sest võõra naise huuled tilguvad mett ja tema suulagi on libedam kui õli.
4But in the end she is bitter as wormwood, Sharp as a two-edged sword.
4Aga viimaks on ta kibe nagu koirohi, terav otsekui kaheterane mõõk.
5Her feet go down to death; Her steps take hold on Sheol;
5Ta jalad lähevad alla surma, ta sammud veavad põrguhaua poole.
6So that she findeth not the level path of life: Her ways are unstable, [and] she knoweth [it] not.
6Ta ei pea silmas elurada, ta jäljed ekslevad, ilma et ta märkakski.
7Now therefore, [my] sons, hearken unto me, And depart not from the words of my mouth.
7Seepärast, mu pojad, kuulake mind, ja ärge lahkuge mu suu sõnadest!
8Remove thy way far from her, And come not nigh the door of her house;
8Hoia oma tee temast kaugel ja ära mine tema koja ukse ligi,
9Lest thou give thine honor unto others, And thy years unto the cruel;
9et sa ei annaks oma au mitte teistele ega oma aastaid armutule,
10Lest strangers be filled with thy strength, And thy labors [be] in the house of an alien,
10et võõrad ei küllastuks sinu varast ja su töövaev ei läheks muulase kotta,
11And thou mourn at thy latter end, When thy flesh and thy body are consumed,
11et sa viimaks ei hakkaks vinguma, kui su liha ja ihu on lõppenud,
12And say, How have I hated instruction, And my heart despised reproof;
12ega ütleks: 'Miks ma küll vihkasin õpetust ja miks mu süda põlgas noomitust?
13Neither have I obeyed the voice of my teachers, Nor inclined mine ear to them that instructed me!
13Miks ma ei kuulanud juhatajate häält ega pööranud kõrva õpetajate poole?
14I was well-nigh in all evil In the midst of the assembly and congregation.
14Peagi oleksin sattunud lausa õnnetusse keset kogukonda ja kogudust!'
15Drink waters out of thine own cistern, And running waters out of thine own well.
15Joo vett oma kaevust, voolavat vett oma allikast!
16Should thy springs be dispersed abroad, And streams of water in the streets?
16Kas peaksid su lätted valguma tänavale, su veeojad turgudele?
17Let them be for thyself alone, And not for strangers with thee.
17Kuulugu need ainult sinule, aga mitte koos sinuga võõraile!
18Let thy fountain be blessed; And rejoice in the wife of thy youth.
18Olgu õnnistatud su allikas ja tunne rõõmu oma noorpõlve naisest,
19[As] a loving hind and a pleasant doe, Let her breasts satisfy thee at all times; And be thou ravished always with her love.
19kes on otsekui armas emahirv, kena kaljukits - ta rinnad joovastagu sind igal ajal, eksi alati tema kallistustesse.
20For why shouldest thou, my son, be ravished with a strange woman, And embrace the bosom of a foreigner?
20Miks peaksid, mu poeg, eksima võõra naise juurde, kaisutama võõramaa naise põue?
21For the ways of man are before the eyes of Jehovah; And he maketh level all his paths.
21Sest mehe teed on Issanda silme ees ja tema paneb tähele kõiki ta jälgi.
22His own iniquities shall take the wicked, And he shall be holden with the cords of his sin.
22Õelat tabavad tema enese süüteod ja teda peetakse kinni tema enese patuköitega.
23He shall die for lack of instruction; And in the greatness of his folly he shall go astray.
23Ta sureb õpetuse puudusest ja läheb eksiteele suurest rumalusest.