1Siis rääkis Iiob ja ütles:
2'Kuidas sa küll oled aidanud rammetut, toetanud jõuetut käsivart!
3Kuidas sa küll oled rumalale nõu andnud ja suurt tarkust õpetanud!
4Kelle abiga sa oled pidanud kõnesid ja kelle vaim on sinust välja tulnud?
5Surnute vaimud all värisevad, hirmu täis on veed ja nende elanikud.
6Paljas on surmavald Jumala ees ja kadupaigal pole katet.
7Ta laotab põhjakaare tühjuse üle ja riputab maa eimillegi kohale.
8Ta seob veed oma pilvedesse ja pilv ei rebenegi nende raskuse all.
9Ta peidab oma aujärje, laotab selle üle oma pilve.
10Ta joonistab vetepinnale sõõri kuni valguse ja pimeduse piirini.
11Taeva sambad kõiguvad ja kohkuvad tema sõitlusest.
12Oma rammuga liigutab ta merd ja oma taibukuses peksab ta Rahabit.
13Tema hingusest selgib taevas, tema käsi torkab läbi põgeneva mao.
14Vaata, need on ainult tema tee ääred. Ja see on siiski ainult sosin, mida me temast kuuleme. Aga tema vägevuse äikest - kes seda suudaks mõista?'