1Vaata, niisugune lootuski on petlik: kas teda nähes juba ei olda pikali?
2Ükski ei ole nõnda julge, et teda ärritada. Ja kes suudaks siis püsida minu ees?
3Kes on esmalt andnud mulle, et peaksin tasuma? Kõik, mis on taeva all, on minu oma.
4Ma ei taha vaikida tema liikmeist, ta vägitegude asjast ning ta oleku ilust.
5Kes paljastaks tema ta pealmisest kattest? Kes tungiks tema kahekordse soomuse vahele?
6Kes avaks tema silmnäo väravad? Ta hambad ajavad hirmu peale.
7Ta selg on kilpide rida, tihedalt pitseriga suletud:
8üks on teisele nõnda ligi, et tuul ei pääse läbi nende vahelt.
9Need on liibunud üksteise külge, seisavad koos ja neid ei saa lahutada.
10Tema aevastustest välgub valgust ja ta silmad on nagu koidupuna kiired.
11Tema suust käivad otsekui põlevad tõrvikud, kargavad välja tulesädemed.
12Tema sõõrmeist tuleb välja suits nagu potist, mille all põlevad kõrkjad.
13Tema hingeõhk süütab söed ja tema suust tuleb välja leek.
14Tema turjal asub tugevus ja tema ees kargab kartus.
15Tema lihav vats on otsekui valatud ta külge, liikumatult paigal.
16Tema süda on kõva nagu kivi, otse alumise veskikivi kõvadune.
17Kui ta tõuseb, siis kohkuvad vägevadki, tema murdmise tõttu on nad nagu arust ära.
18Kui teda tabab mõõk, siis see ei pea vastu, samuti mitte piik, viskoda ega nool.
19Ta peab rauda õleks ja vaske pehkinud puuks.
20Nool ei aja teda põgenema, lingukivid muutuvad tema vastu kõrteks.
21Vemblad on temale nagu kõrred ja ta naerab oda vihinat.
22Tal on kõhu all otsekui teravad kivikillud, ta hüpleb nagu pahmavanker mööda muda.
23Ta paneb sügavuse keema nagu paja, teeb mere salvipoti sarnaseks.
24Enese järel ta jätab läikiva raja, sügavus näib olevat otsekui raugajuuksed.
25Ei ole maa peal tema sarnast, ta on kartmatuks loodud.
26Kõik, mis kõrge on, kardab teda, tema on kõigi uhkete loomade kuningas.'