1Halleluuja! Õnnis on mees, kes kardab Issandat, kellele väga meeldivad ta käsud.
2Võimsaks saab tema seeme maa peal, õiglaste sugu õnnistatakse.
3Vara ja rikkus on tema kojas ja tema õigus püsib ikka.
4Pimeduses tõuseb õiglastele valgus, armuline ja halastav ja õige.
5Õnnis on mees, kes on armuline ja annab laenuks, kes oma asju ajab õigluses.
6Sest ta ei kõigu iialgi; igaveseks mälestuseks jääb õige.
7Ei ta karda õnnetuse sõnumit, tema süda on kindel, ta loodab Issanda peale.
8Tema süda on toetatud, ta ei karda, kuni ta viimaks parastab oma vaenlasi.
9Ta jagab välja rikkalikult ja annab vaestele; tema õigus püsib ikka, tema sarv on kõrgel au sees.
10Õel näeb seda ja saab pahaseks, ta kiristab hambaid ja nõrkeb. Õelate igatsused lähevad tühja.