1Mitte meile, Issand, mitte meile, vaid oma nimele anna au oma helduse pärast, oma ustavuse pärast!
2Mispärast peaksid paganad ütlema: 'Kus on nüüd nende Jumal?'
3Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.
4Nende ebajumalad on hõbe ja kuld, inimeste kätetöö.
5Suu neil on, aga nad ei räägi; silmad neil on, aga nad ei näe;
6kõrvad neil on, aga nad ei kuule; nina neil on, aga nad ei tunne lõhna;
7käed neil on, aga nad ei katsu; jalad neil on, aga nad ei kõnni; nende kurk ei kõnele.
8Nende sarnaseks saavad nende tegijad ja kõik, kes nende peale loodavad.
9Iisrael, looda Issanda peale, tema on teie abi ja teie kilp!
10Teie, Aaroni sugu, lootke Issanda peale, tema on teie abi ja teie kilp!
11Teie, kes Issandat kardate, lootke Issanda peale; tema on teie abi ja teie kilp!
12Issand mõtleb meile, tema õnnistab: ta õnnistab Iisraeli sugu, ta õnnistab Aaroni sugu,
13ta õnnistab neid, kes kardavad Issandat, nii pisikesi kui suuri.
14Issand lisagu teile veel õnnistust, teile ja teie lastele!
15Teie olete Issanda õnnistatud, selle, kes on teinud taeva ja maa!
16Taevas on Issanda taevas ja maa on ta andnud inimlastele.
17Ei surnud kiida Issandat ega need, kes lähevad alla vaikusesse.
18Aga meie, me täname Issandat nüüd ja igavesti. Halleluuja!