¹Laulujuhatajale: kaheksandal helil; Taaveti laul.

²Päästa, Issand, sest vagad on lõppenud ja ustavad on otsa saanud inimlaste seast!

³Nemad räägivad tühja üksteisega, räägivad libedate huultega, kahepaikse südamega.

⁴Hävitagu Issand kõik libedad huuled, keeled, mis räägivad kõrke asju,

⁵kes ütlevad: 'Oma keele tõttu me oleme tugevad, meie huuled on meie võimuses, kes on meile isandaks?'

⁶'Viletsate rõhumise, vaeste ägamise pärast tõusen ma nüüd üles,' ütleb Issand, 'ma toon pääste sellele, kes hingeldab.'

⁷Issanda kõned on puhtad kõned, need on hõbe, mis savist ahjus sulatatud ja seitsmekordselt puhastatud.

⁸Sina, Issand, kaitsed neid; sa hoiad neid igavesti selle põlve rahva eest.

⁹Õelad käivad toredasti ringi, kui nurjatus inimlastes ennast ülendab.