1Taaveti laul. Issand on mu valgus ja mu pääste, keda ma peaksin kartma? Issand on mu elu võimas kaitse, kelle ees ma peaksin värisema?
2Kui kurjategijad tulevad mu kallale mu liha sööma, mu rõhujad ja mu vaenlased, siis nad komistavad ja kukuvad.
3Kui sõjavägi seab leeri mu vastu, ei karda mu süda; kui sõda puhkeb mu vastu, selleski ma loodan tema peale.
4Ühte ma olen palunud Issandalt; seda ma üksnes nõuan, et ma saaksin asuda Issanda kojas kogu oma eluaja ning tähele panna Issanda leebust ja mõtiskleda tema templis.
5Sest ta peidab mind oma majasse kurjal ajal, ta peab mind salajas oma telgi pelgupaigas, ta tõstab mu üles kaljule.
6Nüüd kerkib mu pea üle mu vaenlaste, kes mu ümber on, ja ma tahan tema telgis ohverdada hõiskamisohvreid, ma tahan laulda ja mängida Issandale!
7Issand, kuule mu häält, kui ma hüüan; ole mulle armuline ja vasta mulle!
8Sinu sõna on see, mida mu süda ütleb: 'Otsige mu palet!' Siis ma otsin, Issand, sinu palet.
9Ära peida oma palet minu eest, ära tõuka enesest vihas oma sulast! Sina olid mu abi, ära lükka mind ära, ja ära hülga mind, mu pääste Jumal!
10Sest mu isa ja ema hülgasid minu, aga Issand võtab mu üles.
11Õpeta mind, Issand, oma teele ja juhata mind tasasele teerajale mu vaenlaste pärast!
12Ära anna mind mu rõhujate meelevalda; sest mu vastu on tõusnud valetunnistajad, kes turtsuvad vägivallast!
13Ometi ma usun, et saan näha Issanda headust elavate maal.
14Oota Issandat, ole vahva, ja su süda olgu kindel! Oh, oota Issandat!