1Taaveti laul patu tunnistamisel.
2Issand, ära nuhtle mind oma vihas ja ära karista mind oma vihaleegis!
3Sest sinu nooled on alla tulnud mu sisse ja su käsi vajub mu peale.
4Ei ole midagi tervet mu lihas sinu pahameele pärast; ei ole rahu mu kontides mu patu pärast.
5Sest kõik mu pahateod ulatuvad üle mu pea; nagu raske koorem on need läinud rängemaks, kui ma suudan kanda.
6Mu haavad haisevad ja mädanevad mu jõleduste pärast.
7Ma olen küürus ja kõnnin kummargil, ma käin kurvalt kogu päeva.
8Sest mu puusad on täis põletikku ega ole midagi tervet mu lihas.
9Ma olen jõuetu ja puruks pekstud koguni; ma oigan oma südame ägamise pärast.
10Issand, kõik mu igatsus on sinu ees, ja mu ohkamine pole peidetud sinu eest.
11Mu süda peksleb väga, mu ramm on mu hüljanud ja mu silma selgustki ei ole mul enam.
12Mu armsad ja mu sõbrad hoiduvad eemale mu hädast ja mu omaksed seisavad kaugel.
13Kes mu hinge püüavad, need seavad mulle võrke, ja kes mulle paha otsivad, need kõnelevad hukatusest, ja nad mõtlevad pettusele kogu päeva.
14Ent mina olen nagu kurt, ei ma kuule, ja nagu keeletu, kes ei ava oma suud.
15Ja ma olen nagu mees, kes ei kuule ja kelle suus ei ole vasturääkimist.
16Sest sind, Issand, ma ootan; sina, Issand, mu Jumal, vastad!
17Sest ma ütlen: Ärgu minust rõõmustagu need, kes mu jala vääratusel suurustasid mu vastu!
18Ma olen ju kukkumas ja mu valu on alati mu ees.
19Sest ma pean tunnistama oma pahategu, ma olen mures oma patu pärast.
20Aga mu vaenlased elavad hästi, nad on vägevad, ja palju on neid, kes mind asjata vihkavad
21ja kes head tasuvad kurjaga, kes on mu vastased, sellepärast et ma head taga nõuan.
22Ära mind hülga, Issand, mu Jumal, ära ole minust kaugel!
23Tõtta mulle appi, Issand, sa mu pääste!