1Laulujuhatajale: Korahi laste laul.
2Kuulge seda, kõik rahvad! Pange tähele, kõik maailma elanikud,
3nii alamad kui ülemad, üheskoos rikas ja vaene!
4Mu suu räägib tarkusesõnu ja mu südame mõte sügavat tunnetust.
5Ma pööran oma kõrva tähendamissõna poole ja teen kandlega avalikuks oma mõistatuse.
6Miks ma peaksin kartma kurjal ajal, kui mind ümbritsevad mu tagakiusajate pahateod,
7kes loodavad oma varanduse peale ja kiitlevad oma suurest rikkusest?
8Ükski ei või venna eest anda luna ega tema eest maksta Jumalale lunastushinda,
9sest nende hinge luna on liiga kallis ja peab jääma igavesti tasumata selleks,
10et keegi ei jääks elama lõppemata ega näekski hauda.
11Sest nähakse ju, et targad surevad, albid ja sõgedad saavad üheskoos otsa ning jätavad oma varanduse teistele.
12Nad arvavad, et nende kojad jäävad igaveseks, nende asulad põlvest põlve; nad on oma nimede järgi nimetanud maakohti.
13Ent inimene toreduses ei jää püsima, ta on loomade sarnane, kellele tehakse ots.
14See on nende tee, kes loodavad iseendi peale, ja nende järglaste tee, kellele meeldivad nende kõned.
15Nagu lambakari pannakse nad kinni surmavalda, surm on neile karjaseks, ja õiglased saavad hommikul nende valitsejaks; surmavald kulutab ära nende kuju, neile ei jää eluaset.
16Kuid Jumal lunastab mu hinge surmavalla käest, sest ta võtab mu vastu. Sela.
17Ära karda, kui keegi rikastub, kui tema koja au saab suureks!
18Sest oma surma ei võta ta midagi kaasa, tema au ei järgne talle.
19Kui tema ka kiidab oma hinge õnnelikuks oma elus ja teised kiidavad sind, et sa teed enesele hea elu,
20lähed sa siiski oma esiisade sugupõlve juurde, kes iialgi ei saa näha valgust.
21Inimene toreduses, kui tal pole arusaamist, on loomade sarnane, kellele tehakse ots.