¹Sa kättemaksu Jumal, Issand! Sa kättemaksu Jumal, hakka kiirgama!

²Tõuse, sa ilmamaa kohtumõistja, tasu kätte uhketele!

³Kui kaua õelad, kui kaua, Issand, õelad tohivad ilutseda?

⁴Nad ajavad suust välja, räägivad jultunud sõnu, nad suurustavad, kõik need ülekohtutegijad.

⁵Nad rõhuvad su rahvast, Issand, ja vaevavad su pärisosa.

⁶Lesknaisi ja võõraid nad tapavad ja löövad maha vaeslapsi,

⁷ja mõtlevad: 'Issand ei näe, Jaakobi Jumal ei saa aru.'

⁸Saage aru, te sõgedad rahva seast ja te albid! Millal te saate targaks?

⁹Kes kõrva on istutanud, kas tema ei peaks kuulma? Kes silma on valmistanud, kas tema ei peaks nägema?

¹⁰Kas rahvaste karistaja ei peaks nuhtlema, tema, kes õpetab inimesele teadmist?

¹¹Issand teab inimese mõtteid, et need on tühised.

¹²Õnnis on mees, keda sina, Issand, karistad ja kellele sina õpetad oma Seadust,

¹³et temale anda vaikset elu kurjal ajal, kuni õelale kaevatakse auku.

¹⁴Sest Issand ei tõuka ära oma rahvast ega jäta maha oma pärisosa,

¹⁵vaid kohus taotleb jälle õigust ja selle järgi käivad kõik, kes on õiglased südamelt.

¹⁶Kes seisab minu eest tigedate vastu? Kes astub välja minu eest ülekohtutegijate vastu?

¹⁷Kui Issand ei oleks olnud mulle abiks, siis oleks mu hing peagi leidnud aseme surmavaikuses.

¹⁸Kui ma ütlesin: 'Mu jalg vääratab', siis sinu heldus, Issand, toetas mind.

¹⁹Kui mu südames oli palju muremõtteid, siis sinu lohutused trööstisid mu hinge.

²⁰Kas peaks sinul olema ühist õnnetuse kohtujärjega, kus tehakse kurja seaduse varju all,

²¹kus tungitakse hulgana õige inimese hinge kallale ja mõistetakse hukka vaga veri?

²²Aga Issand on saanud mulle kindlaks varjupaigaks ja mu Jumal mu kaitsekaljuks, kus ma pelgupaika otsin.

²³Tema tasub neile kätte nende nurjatuse ja ta hukkab nad nende kurjuse pärast. Issand, meie Jumal, hukkab nad.