¹Ja ühel päeval juhtus, et Joonatan, Sauli poeg, ütles poisile, kes kandis tema sõjariistu: 'Tule, lähme vilistite valvemeeskonna juurde, kes on seal teisel pool!' Aga oma isale ta sellest ei kõnelnud.

²Saul istus siis Gibea servas Migronis oleva granaatõunapuu all ja temaga koos olevat rahvast oli ligi kuussada meest,

³ja õlarüüd kandis Ahija, Siilos olnud Issanda preestri Eeli poja Piinehasi poja Iikabodi venna Ahituubi poeg; ka rahvas ei teadnud, et Joonatan oli ära läinud.

⁴Mõlemal pool kuru, mida Joonatan tahtis vilistite valvemeeskonna juurde minnes ületada, oli kaljurünk, niihästi siin- kui sealpool; ühe nimi oli Booses ja teise nimi oli Senne.

⁵Üks rünk oli sambana põhja pool Mikmasi kohal, teine lõuna pool Geba kohal.

⁶Ja Joonatan ütles poisile, oma sõjariistade kandjale: 'Tule, lähme nende ümberlõikamatute valvemeeskonna juurde, vahest teeb Issand midagi meie heaks, sest pole midagi, mis keelaks Issandat aitamast palju või pisku läbi!'

⁷Ja tema sõjariistade kandja ütles talle: 'Tee kõik, milleks su süda kutsub, mine! Vaata, ma olen sinuga ühel nõul!'

⁸Ja Joonatan ütles: 'Vaata, minnes üles meeste juurde, me näitame endid neile.

⁹Kui nad ütlevad meile nõnda: Seiske paigal, kuni me tuleme teie juurde!, siis me jääme oma kohale ega lähe üles nende juurde.

¹⁰Aga kui nad ütlevad meile nõnda: Tulge üles meie juurde!, siis me läheme, sest siis on Issand andnud nad meie kätte ja see olgu meile märgiks!'

¹¹Kui nad mõlemad said nähtavaks vilistite valvemeeskonnale, ütlesid vilistid: 'Ennäe, heebrealased tulevad välja aukudest, kuhu nad on pugenud.'

¹²Ja valvemeeskonna mehed hüüdsid Joonatani ja tema sõjariistade kandjat ning ütlesid: 'Tulge üles meie juurde, siis me teid alles õpetame!' Aga Joonatan ütles oma sõjariistade kandjale: 'Tule minu järel, sest Issand on andnud nad Iisraeli kätte!'

¹³Ja Joonatan ronis üles käte ja jalgade abil, ja vilistid langesid Joonatani ees ning ta sõjariistade kandja tappis neid tema taga.

¹⁴See oli esimene taplus, kus Joonatan ja tema sõjariistade kandja lõid maha ligi kakskümmend meest umbes ühe adramaa poole vaomaa peal.

¹⁵Siis tekkis hirm leeris ja väljal ning kogu rahval, valvemeeskonnad ja hävitussalgad lõdisesid samuti. Maa värises - ja tekkis hirm Jumala ees!

¹⁶Kui Sauli vahimehed Benjamini Gibeas vaatasid, ennäe, siis voogas rahvahulk sinna ja tänna.

¹⁷Ja Saul ütles rahvale, kes oli koos temaga: 'Lugege ometi üle ja vaadake, kes on meie juurest ära läinud!' Ja nad lugesid üle, ja vaata, puudusid Joonatan ja tema sõjariistade kandja.

¹⁸Siis ütles Saul Ahijale: 'Too Jumala laegas siia!' Sest Jumala laegas oli sel ajal Iisraeli laste juures.

¹⁹Aga kui Saul veel preestriga rääkis, läks kära vilistite leeris üha suuremaks. Ja Saul ütles preestrile: 'Tõmba oma käsi tagasi!'

²⁰Siis Saul ja rahvas, kes oli koos temaga, tõstsid sõjakisa ja saabusid võitluspaika, ja vaata, ühe mõõk oli teise vastu, segadus oli väga suur.

²¹Ja need heebrealased, kes olid endisest ajast vilistite juures, kes olid koos nendega leeri tulnud, nemadki liitusid Iisraeli lastega, kes olid koos Sauli ja Joonataniga.

²²Ja kui kõik need Iisraeli mehed, kes olid peitu pugenud Efraimi mäestikus, kuulsid, et vilistid põgenesid, siis ajasid ka nemad neid tapluses taga.

²³Nõnda aitas Issand sel päeval Iisraeli ja taplus kandus teisele poole Beet-Aavenit.

²⁴Kuigi Iisraeli mehed olid sel päeval väga vaevatud, ometi vannutas Saul rahvast, öeldes: 'Neetud olgu see mees, kes sööb leiba enne õhtut ja enne kui ma olen kätte maksnud oma vaenlastele!' Ja kogu rahvas ei maitsnud leiba.

²⁵Aga kui kogu rahvas jõudis metsa, siis oli seal mesi maas.

²⁶Kui rahvas läks metsa sisse, vaata, siis voolas seal mett, aga ükski ei tõstnud oma kätt suu juurde, sest rahvas kartis vannet.

²⁷Joonatan ei olnud aga kuulnud, et tema isa rahvast oli vannutanud; seepärast ta sirutas kepi, mis tal käes oli, ja kastis selle otsa meekärjesse ning pani oma käe suhu: siis hakkasid ta silmad särama.

²⁸Ent keegi rahva hulgast võttis sõna ja ütles: 'Su isa vannutas rahvast kõvasti ja ütles: Neetud olgu mees, kes täna leiba sööb! Seepärast on rahvas nii väsinud.'

²⁹Ja Joonatan ütles: 'Mu isa saadab maa õnnetusse! Vaadake ometi, kuidas mu silmad säravad, sellepärast et ma maitsesin pisut seda mett!

³⁰Palju parem oleks olnud, kui rahvas täna tõesti oleks söönud saagist, mida saadi oma vaenlastelt. Sest nüüd ei ole vilistite kaotus mitte suurenenud.'

³¹Sel päeval olid nad löönud vilisteid Mikmasist Ajjalonini ja rahvas oli väga väsinud.

³²Seepärast kippus siis rahvas saagi kallale ja võttis lambaid, kitsi, veiseid ja vasikaid ja tappis need palja maa peal; ja rahvas sõi neid koos verega.

³³Aga Saulile anti teada ja üteldi: 'Vaata, rahvas teeb pattu Issanda vastu, kui ta sööb koos verega.' Ja tema ütles: 'Teie ei ole olnud truud. Veeretage nüüd mu juurde üks suur kivi!'

³⁴Ja Saul ütles: 'Minge laiali rahva sekka ja öelge neile: Igaüks toogu minu juurde oma härg ja lammas ja tapku need siin ning söögu; ärgu tehtagu pattu Issanda vastu, süües koos verega!' Ja sel ööl tõi kogu rahvast igaüks oma härja oma käega ja nad tapsid need seal.

³⁵Ja Saul ehitas altari Issandale; see oli esimene altar, mille ta Issandale ehitas.

³⁶Ja Saul ütles: 'Lähme öösel vilistitele järele ja riisume neid kuni hommikuvalgeni; ärgem jätkem neist alles ühtainsatki!' Ja nemad vastasid: 'Tee kõik, mis su silmis hea on!' Aga preester ütles: 'Astugem siia Jumala ette!'

³⁷Siis küsis Saul Jumalalt: 'Kas pean minema vilistitele järele? Kas sa annad nad Iisraeli kätte?' Aga Issand ei vastanud temale sel päeval.

³⁸Siis ütles Saul: 'Tulge siia, kõik rahva juhid, uurige ja vaadake, kelle läbi on täna see patt sündinud!

³⁹Sest nii tõesti kui elab Issand, kes Iisraeli on päästnud: kui see ka oleks mu poja Joonatani süü, siis peab ta surema!' Aga rahva hulgast ei vastanud ükski temale.

⁴⁰Siis ütles Saul kogu Iisraelile: 'Olge teie ühel pool, mina ja mu poeg Joonatan oleme teisel pool!' Ja rahvas vastas Saulile: 'Tee, mis su silmis hea on!'

⁴¹Ja Saul ütles Issandale, Iisraeli Jumalale: 'Anna tummim!' Siis langes liisk Joonatanile ja Saulile ning rahvas sai vabaks.

⁴²Siis ütles Saul: 'Heitke liisku minu ja mu poja Joonatani vahel!' Ja liisk langes Joonatanile.

⁴³Ja Saul ütles Joonatanile: 'Räägi mulle, mida sa oled teinud?' Ja Joonatan jutustas talle ning ütles: 'Ma maitsesin tõesti minu käes olnud kepi otsaga pisut mett. Siin ma olen, valmis surema!'

⁴⁴Siis ütles Saul: 'Jumal tehku minuga ükskõik mida, aga sina pead surema, Joonatan!'

⁴⁵Aga rahvas ütles Saulile: 'Kas Joonatan peab surema, tema, kes on saavutanud selle suure võidu Iisraelis? Jäägu see kaugele! Nii tõesti kui Issand elab, ei tohi juuksekarvgi tema peast maha langeda, sest sel päeval tegi ta seda koos Jumalaga!' Nõnda päästis rahvas Joonatani surmast.

⁴⁶Siis Saul läks ära ega ajanud vilisteid taga, ja vilistid läksid oma paika.

⁴⁷Kui Saul oli saanud kuningavõimu Iisraeli üle, siis sõdis ta kõigi ümberkaudsete vaenlaste vastu: moabide, ammonlaste, edomlaste, Sooba kuningate ja vilistite vastu, ja kuhu ta iganes pöördus, seal ta karistas.

⁴⁸Ta osutas vahvust, lõi amalekke ja päästis Iisraeli ta rüüstajate käest.

⁴⁹Sauli pojad olid Joonatan, Jisvi ja Malkisuua; ja tema kahe tütre nimed olid: esmasündinu nimi oli Meerab ja noorema nimi Miikal.

⁵⁰Ja Sauli naise nimi oli Ahinoam, Ahimaasi tütar. Ja tema sõjaväepealiku nimi oli Abner, Sauli lelle Neeri poeg.

⁵¹Kiis, Sauli isa, ja Neer, Abneri isa, olid Abieli pojad.

⁵²Aga kogu Sauli eluaja oli äge sõda vilistite vastu; ja kui Saul iganes nägi mõnda tublit ja vaprat meest, võttis ta selle enese juurde.