¹Ja kui Taavet oli kõneluse Sauliga lõpetanud, siis oli Joonatani hing nagu ühte köidetud Taaveti hingega ja Joonatan armastas teda nagu oma hinge.

²Ja Saul võttis tema selsamal päeval enese juurde ega lasknud teda minna tagasi isakodusse.

³Ja Joonatan tegi Taavetiga liidu, sest ta armastas teda nagu oma hinge.

⁴Ja Joonatan võttis ära oma ülekuue, mis tal seljas oli, ja andis Taavetile, nõndasamuti oma muud riided koos oma mõõga, ammu ja vööga.

⁵Ja Taavet läks välja ning oli edukas kõikjal, kuhu Saul teda läkitas; Saul pani tema sõjameeste üle ja see meeldis kogu rahvale, ka Sauli sulastele.

⁶Ja kui nad olid kodu poole tulemas, pärast seda kui Taavet oli vilisti maha löönud, läksid naised kõigist Iisraeli linnadest lauldes ja tantsides kuningas Saulile vastu, olles rõõmsad trummide ja simblitega.

⁷Ja tantsivad naised laulsid vastastikku ning ütlesid: 'Saul lõi maha oma tuhat, aga Taavet oma kümme tuhat!'

⁸Siis Sauli viha süttis väga põlema, sest seesugune kõne oli ta meelest paha, ja ta ütles: 'Taavetile annavad nad kümme tuhat, aga minule annavad tuhat! Nüüd puudub tal veel ainult kuningriik!'

⁹Ja sellest päevast alates hakkas Saul Taavetile kõõrdi vaatama.

¹⁰Järgmisel päeval tuli kuri vaim Jumalalt võimsasti Sauli peale ja ta märatses kojas: Taavet mängis siis oma käega kannelt nagu alati, aga Saulil oli piik käes.

¹¹Ja Saul viskas piigi ning mõtles: 'Ma naelutan Taaveti seina külge.' Aga Taavet tõmbus kaks korda tema eest kõrvale.

¹²Saul kartis Taavetit, sest Issand oli temaga, olles aga Saulist lahkunud.

¹³Siis Saul eemaldas Taaveti oma ligidusest ja pani ta tuhandepealikuks; nõnda läks Taavet välja ja tuli tagasi rahva eesotsas.

¹⁴Taavetil oli edu kõigil oma teedel ja Issand oli temaga.

¹⁵Kui Saul nägi, et tal oli suur edu, siis ta tundis tema ees hirmu.

¹⁶Aga kogu Iisrael ja Juuda armastas Taavetit, kui ta läks välja ja tuli tagasi nende eesotsas.

¹⁷Siis ütles Saul Taavetile: 'Vaata, ma annan sulle naiseks oma vanema tütre Meerabi; ole mul ainult vahva ja võitle Issanda võitlusi!' Sest Saul mõtles: 'Ärgu tabagu teda minu käsi, vaid tabagu teda vilistite käsi!'

¹⁸Aga Taavet vastas Saulile: 'Mis olen mina ja mis on mu elu, mu isa suguvõsa Iisraelis, et võiksin saada kuninga väimeheks?'

¹⁹Ja kui aeg tuli, mil Sauli tütar Meerab pidi antama Taavetile, anti ta naiseks meholatlasele Adrielile.

²⁰Aga Sauli tütar Miikal armastas Taavetit; ja kui sellest Saulile teatati, siis oli see asi temale meelepärane.

²¹Saul mõtles: 'Ma annan Miikali temale, et too saaks talle püüdepaelaks ja et teda tabaks vilistite käsi.' Ja Saul ütles Taavetile: 'Sa võid nüüd teisega saada mu väimeheks.'

²²Ja Saul käskis oma sulast: 'Rääkige Taavetiga salaja ja öelge: Vaata, kuningal on sinust hea meel ja kõik ta sulased armastavad sind: seepärast hakka nüüd kuninga väimeheks!'

²³Ja Sauli sulased kõnelesid need sõnad Taaveti kõrvu; aga Taavet ütles: 'On siis teie meelest lihtne asi hakata kuninga väimeheks? Mina olen ju vaene ja tähtsuseta mees.'

²⁴Ja Saulile jutustasid tema sulased, öeldes: 'Taavet on rääkinud seesuguseid sõnu.'

²⁵Siis ütles Saul: 'Öelge Taavetile nõnda: Kuningas ei hooli mõrsjahinnast, vaid sajast vilistite eesnahast, et kätte maksta kuninga vaenlastele.' Aga Saul arvestas, et Taavet langeb vilistite käe läbi.

²⁶Ja kui tema sulased need sõnad Taavetile edasi andsid, siis oli Taaveti meelest õige hakata kuninga väimeheks; ja enne kui aeg oli täis saanud,

²⁷võttis Taavet kätte ja läks, tema ja ta mehed, ja lõi vilistitest maha kakssada meest; ja Taavet tõi nende eesnahad täiearvuliselt kuningale, et saada kuninga väimeheks; ja Saul andis temale naiseks oma tütre Miikali.

²⁸Saul nägi ja mõistis, et Issand oli Taavetiga; ja Miikal, Sauli tütar, armastas Taavetit.

²⁹Aga Saul kartis Taavetit üha enam; ja Saul oli Taaveti vaenlane kogu eluaja.

³⁰Aga vilistite vürstid tulid sõtta; ja iga kord, kui nad tulid välja, sündis, et Taavetil oli rohkem edu kui kõigil teistel Sauli sulastel; ja tema nimi oli väga austatud.