¹Kad bih sve jezike ljudske govorio i anđeoske, a ljubavi ne bih imao, bio bih mjed što ječi ili cimbal što zveči.

¹Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.

²Kad bih imao dar prorokovanja i znao sva otajstva i sve spoznanje; i kad bih imao svu vjeru da bih i gore premještao, a ljubavi ne bih imao - ništa sam!

²Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi.

³I kad bih razdao sav svoj imutak i kad bih predao tijelo svoje da se sažeže, a ljubavi ne bih imao - ništa mi ne bi koristilo.

³Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.

⁴Ljubav je velikodušna, dobrostiva je ljubav, ne zavidi, ljubav se ne hvasta, ne nadima se;

⁴Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople,

⁵nije nepristojna, ne traži svoje, nije razdražljiva, ne pamti zlo;

⁵ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha,

⁶ne raduje se nepravdi, a raduje se istini;

⁶tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle.

⁷sve pokriva, sve vjeruje, svemu se nada, sve podnosi.

⁷Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.

⁸Ljubav nikad ne prestaje. Prorokovanja? Uminut će. Jezici? Umuknut će. Spoznanje? Uminut će.

⁸Armastus ei hääbu kunagi. Olgu ennustused - need kõrvaldatakse, olgu keeled - need vaibuvad, olgu tunnetus - see lõpeb ära.

⁹Jer djelomično je naše spoznanje, i djelomično prorokovanje.

⁹Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame,

¹⁰A kada dođe ono savršeno, uminut će ovo djelomično.

¹⁰aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik.

¹¹Kad bijah nejače, govorah kao nejače, mišljah kao nejače, rasuđivah kao nejače. A kad postadoh zreo čovjek, odbacih ono nejačko.

¹¹Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed.

¹²Doista, sada gledamo kroza zrcalo, u zagonetki, a tada - licem u lice! Sada spoznajem djelomično, a tada ću spoznati savršeno, kao što sam i spoznat!

¹²Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.

¹³A sada: ostaju vjera, ufanje i ljubav - to troje - ali najveća je među njima ljubav.

¹³Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.