¹Stiže tako u Derbu i Listru. Ondje, gle, bijaše učenik neki imenom Timotej, sin neke pokrštene Židovke i oca Grka.

¹Paulus saabus Derbesse ja Lüstrasse. Ja vaata, seal oli jünger, uskliku juudi naise poeg, aga kreeka isast, Timoteos nimi,

²Uživao je dobar glas među braćom u Listri i Ikoniju.

²kelle kohta Lüstra ja Ikoonioni vennad andsid hea tunnistuse.

³Pavao htjede da on pođe s njime pa ga uze i obreza zbog Židova koji bijahu u onim mjestima. Jer svi su znali da mu je otac Grk.

³Paulus tahtis teda enesega teele kaasa. Ja ta võttis ning lõikas tema ümber kohalike juutide pärast, sest need kõik teadsid, et Timoteose isa oli olnud kreeklane.

⁴I kako su prolazili gradovima, predavali su im za opsluživanje odredbe koje su apostoli i starješine utvrdili u Jeruzalemu.

⁴Kui nad siis linnu mööda käisid, andsid nad kogudustele täitmiseks need korraldused, mis apostlid ja vanemad Jeruusalemmas olid otsustanud.

⁵Tako se Crkve učvršćivahu u vjeri i broj im se danomice povećavao.

⁵Nõnda siis kinnitati kogudusi usus ja nende arv kasvas päevast päeva.

⁶Prođoše Frigiju i galacijski kraj jer ih je Duh Sveti spriječio propovijedati riječ u Aziji.

⁶Ja nemad läksid läbi Früügia- ja Galaatiamaa, sest Püha Vaim oli keelanud neil sõna rääkimast Aasias.

⁷Kad su došli do Mizije, htjedoše u Bitiniju, ali im ne dopusti Duh Isusov.

⁷Kui nad jõudsid Müüsiani, püüdsid nad matkata Bitüüniasse, aga Jeesuse Vaim ei lubanud.

⁸Onda prođoše Miziju i siđoše u Troadu.

⁸Nii tulid nad Müüsiast möödudes alla Troasesse.

⁹Noću je Pavao imao viđenje: Makedonac neki stajaše i zaklinjaše ga: "Prijeđi u Makedoniju i pomozi nam!"

⁹Ja Paulus nägi öösel nägemuse: üks makedoonia mees seisis ja palus teda: 'Tule meie juurde Makedooniasse ja aita meid!'

¹⁰Nakon viđenja nastojasmo odmah otputovati u Makedoniju, uvjereni da nas Bog zove navješćivati im evanđelje.

¹⁰Kui ta oli seda nägemust näinud, püüdsime kohe minna Makedooniasse, olles veendunud, et Issand on meid kutsunud neile evangeeliumi kuulutama.

¹¹Otplovismo iz Troade i zaputismo se ravno u Samotraku pa sutradan u Neapol,

¹¹Siis me purjetasime Troasest välja ja tulime otseteed Samotraakesse, järgmisel päeval aga Neapolisse

¹²a odande u naseobinu Filipe - grad prvog dijela Makedonije. U tom se gradu zadržasmo nekoliko dana.

¹²ja sealt Filippisse, mis on tähtsaim linn tolles Makedoonia osas, Rooma koloonia. Selles linnas me viibisime mõned päevad.

¹³U dan subotni iziđosmo izvan gradskih vrata k rijeci, gdje smo mislili da će biti bogomolja. Sjedosmo i stadosmo govoriti okupljenim ženama.

¹³Ja hingamispäeval me läksime linnaväravast välja jõe äärde, kus me arvasime olevat palvepaiga. Me istusime maha ja rääkisime kokkutulnud naistega.

¹⁴Slušala je tako i neka bogobojazna žena imenom Lidija, prodavačica grimiza iz grada Tijatire. Gospodin joj otvori srce, te ona prihvati što je Pavao govorio.

¹⁴Ka üks jumalakartlik naine, Lüüdia nimi, purpurimüüja Tüatiira linnast, kuulas, ning Issand avas tema südame, nii et ta pani tähele, mida Paulus rääkis.

¹⁵Pošto se pak krsti ona i njezin dom, zamoli: "Ako smatrate da sam vjerna Gospodinu, uđite u moj dom i ostanite u njemu." I prisili nas.

¹⁵Aga kui Lüüdia ja ta pere olid ristitud, palus ta meid: 'Tulge minu kotta ja jääge sinna, kui te arvate, et ma olen ustav Issandale!' Ja ta käis meile peale.

¹⁶Jednom nas na putu u bogomolju sretne neka ropkinja koja je imala duha vračarskoga i gatajući donosila veliku dobit svojim gospodarima.

¹⁶Aga sündis, et kui me läksime palvepaika, tuli meile vastu orjatar, kellel oli lausuja vaim, see tõi oma isandatele palju kasu ennustamisega.

¹⁷Pošla je za Pavlom i za nama te vikala: "Ovi su ljudi sluge Boga Svevišnjega; navješćuju vam put spasenja."

¹⁷Tema käis Pauluse ja meie kannul ning hüüdis: 'Need inimesed on kõigekõrgema Jumala sulased, kes kuulutavad teile päästmise teed.'

¹⁸To je činila mnogo dana. Pavlu to napokon dodija pa se okrenu i reče duhu: "Zapovijedam ti u ime Isusa Krista: iziđi iz nje!" I iziđe toga časa.

¹⁸Seda tegi ta mitu päeva. Aga Paulus ägestus, pöördus ümber ja ütles vaimule: 'Ma käsin sind Jeesuse Kristuse nimel: mine temast välja!' Ja vaim läks välja samal tunnil.

¹⁹Kad njezini gospodari vidješe da im nesta nade u dobit, pograbiše Pavla i Silu te ih odvukoše na trg pred glavare.

¹⁹Kui nüüd orjatari isandad nägid, et nende kasulootus on kustunud, haarasid nad Pauluse ja Siilase ning vedasid nad turule ülemate juurde.

²⁰Privedoše ih pretorima i rekoše: "Ovi ljudi uznemiruju naš grad. Židovi su

²⁰Nad viisid nad võimukandjate ette ja ütlesid: 'Need inimesed tekitavad meie linnas segadust. Nad on juudid

²¹te šire običaje kojih mi Rimljani ne smijemo ni prihvatiti ni držati."

²¹ja kuulutavad kombeid, mida meie kui roomlased ei tohi omaks võtta ega järgida.'

²²Nato svjetina nahrupi na njih, a pretori trgoše s njih odijelo i zapovjediše da se išibaju.

²²Ja rahvahulk tõusis nende vastu. Võimukandjad kiskusid rõivad nende seljast ja käskisid neid keppidega peksta.

²³Pošto ih izudaraše, bace ih u tamnicu i zapovjede tamničaru da ih pomno čuva.

²³Ja kui nad olid neile palju hoope andnud, heitsid nad apostlid vangi ja käskisid vangivalvurit neid hoolsalt valvata.

²⁴Primivši takvu zapovijed, uze ih on i baci u nutarnju tamnicu, a noge im stavi u klade.

²⁴Niisuguse range käsu saanud, heitis valvur nad sisemisse vangikongi ja pani nende jalad pakku.

²⁵Oko ponoći su Pavao i Sila molili pjevajući hvalu Bogu, a uznici ih slušali.

²⁵Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid Jumalat kiites, ning vangid kuulasid neid.

²⁶Odjednom nasta potres velik te se poljuljaše temelji zatvora, umah se otvoriše sva vrata, i svima spadoše okovi.

²⁶Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et vangihoone alused vappusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide köidikud pääsesid valla.

²⁷Tamničar se prenu oda sna pa kad ugleda tamnička vrata otvorena, trgnu mač i samo što se ne ubi misleći da su uznici pobjegli.

²⁷Kui nüüd vangivalvur unest ärkas ja nägi vanglaukse lahti olevat, tõmbas ta mõõga ja tahtis end tappa, arvates, et vangid on põgenenud.

²⁸Ali Pavao povika iza glasa: "Ne čini sebi nikakva zla! Svi smo ovdje!"

²⁸Paulus hüüdis aga valju häälega: 'Ära tee enesele kurja, sest me kõik oleme siin!'

²⁹Onaj nato zaiska svjetlo, uleti i dršćući baci se pred Pavla i Silu;

²⁹Siis palus valvur tuld, tormas sisse ja heitis värisedes Pauluse ja Siilase ette maha,

³⁰izvede ih i upita: "Gospodo, što mi je činiti da se spasim?"

³⁰tõi nad välja ning ütles: 'Isandad, mis ma pean tegema, et pääseda?'

³¹Oni će mu: "Vjeruj u Gospodina Isusa i spasit ćeš se - ti i dom tvoj!"

³¹Aga nemad ütlesid: 'Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere!'

³²Onda navijestiše riječ Gospodnju njemu i svima u domu njegovu.

³²Ja nad rääkisid Issanda sõna temale ja kõigile, kes olid tema kojas.

³³Te iste noćne ure uze ih, opra im rane pa se odmah krsti - on i svi njegovi.

³³Ja vangivalvur võttis nad tollel öötunnil enda juurde ja pesi nende haavad. Ning otsekohe ristiti tema ja kõik ta omaksed.

³⁴Onda ih uvede u dom, prostre stol te se zajedno sa svim domom obradova što je povjerovao Bogu.

³⁴Siis ta viis nad oma kotta, kattis neile laua ja oli ülirõõmus, et ta kogu perega oli hakanud uskuma Jumalasse.

³⁵Kad se razdani, poslaše pretori liktore s porukom: "Pusti te ljude!"

³⁵Kui valgeks läks, läkitasid võimukandjad kohtuteenrid ütlema: 'Lase need inimesed vabaks!'

³⁶Tamničar to priopći Pavlu: "Pretori, reče, poručiše da vas pustim. Iziđite dakle sad i pođite u miru!"

³⁶Vangivalvur teatas need sõnad Paulusele: 'Võimukandjad on saatnud sõna, et teid vabaks lastaks. Tulge siis nüüd välja ja minge rahuga!'

³⁷Nato im Pavao odvrati: "Javno su nas neosuđene išibali, nas rimske građane, i bacili u tamnicu. A sada da nas potajno izbace? Nipošto, nego neka oni sami dođu i izvedu nas!"

³⁷Paulus aga vastas neile: 'Nad on meid avalikult peksnud ilma kohut mõistmata, ent meie oleme Rooma kodanikud; nad on meid vangi heitnud ja tahavad nüüd meid salaja välja ajada?! Nii see ikka ei lähe! Tulgu nad ise ja viigu meid välja!'

³⁸Liktori to jave pretorima. Oni su se uplašili kada doznaše da su Rimljani.

³⁸Kohtuteenrid andsid need sõnad võimukandjaile edasi. Kui nood kuulsid, et apostlid on Rooma kodanikud, lõid nad kartma

³⁹Zato dođu da ih nagovore pa ih izvedu i zamole da odu iz grada.

³⁹ning tulid ja palusid neilt vabandust, tõid nad välja ja palusid linnast lahkuda.

⁴⁰Izišavši iz tamnice, oni pođu k Lidiji, pogledaju i obodre braću pa odu.

⁴⁰Siis tulid apostlid vanglast välja ja läksid Lüüdia poole. Ja kui nad vendi olid näinud ja julgustanud, läksid nad minema.