¹Kad je odlučeno da odjedrimo u Italiju, predadoše i Pavla i neke druge uznike satniku carske čete, imenom Juliju.

¹Kui oli otsustatud, et me purjetame Itaaliasse, anti Paulus ja mõned teised vangid üle keiserliku väesalga pealikule nimega Julius.

²Popesmo se na neku adramitsku lađu koja je imala ploviti u azijska mjesta pa otplovismo. S nama je bio Aristarh Makedonac, Solunjanin.

²Me astusime siis Adramüttioni laevale, mis pidi purjetama Aasia sadamate kaudu, ja läksime merele. Meiega oli ka makedoonlane Aristarhos Tessaloonikast.

³Sutradan doplovismo u Sidon. Julije, koji je s Pavlom čovječno postupao, dopusti mu poći k prijateljima da se pobrinu za nj.

³Ja teisel päeval me randusime Siidonis. Julius kohtles Paulust lahkesti ning andis talle loa minna oma sõprade juurde, et need saaksid tema eest hoolitseda.

⁴Odande smo otplovili, jedrili uz Cipar - jer su nam vjetrovi bili protivni -

⁴Ja kui me sealt olime läinud merele, purjetasime Küprose alt mööda, sest tuuled olid vastu.

⁵pa preplovili more duž Cilicije i Pamfilije i stigli u Miru licijsku.

⁵Ja purjetades üle avamere, mis on Kiliikia ja Pamfüülia kohal, me saabusime Lüükia Mürrasse.

⁶Ondje satnik nađe neku aleksandrijsku lađu za Italiju i ukrca nas na nju.

⁶Ja kui pealik leidis sealt Aleksandria laeva, mis purjetas Itaaliasse, pani ta meid selle pardale.

⁷Više smo dana plovili sporo i jedva doprli do Knida. Kako nam vjetar ne dade pristati, doplovismo pod Kretu kod Salmone

⁷Aga kui me mitmeid päevi olime vähehaaval edasi purjetanud ja vaevaga saanud Knidose kohale, sest tuul ei lasknud meid lähemale, siis me purjetasime Kreeta varju Salmoone kohal,

⁸pa jedva jedvice ploveći uza nju, stigosmo na neko mjesto zvano Dobra pristaništa, blizu kojega je grad Laseja.

⁸loovisime vaevaga sealt mööda ning saabusime paika, mida hüütakse Heaks Sadamaks ja mille lähedal on Lasaia linn.

⁹Kad je nakon duljeg vremena plovidba već postala pogibeljna jer je Post već bio izminuo, opominjaše Pavao:

⁹Et aga üsna palju aega oli kulunud ja laevasõit läks juba kardetavaks, kuna ka lepituspäev oli möödas, manitses Paulus neid:

¹⁰"Ljudi, govorio im je, vidim da će plovidba biti nezgodna i na veliku štetu ne samo za tovar i lađu nego i za naše živote."

¹⁰'Mehed, ma näen, et edasipurjetamine muutub ohtlikuks ja võib suurt kahju tuua mitte ainult lastile ja laevale, vaid ka meie elule.'

¹¹Ali je satnik više vjerovao kormilaru i brodovlasniku negoli Pavlovim riječima.

¹¹Aga pealik võttis kapteni ja tüürimehe nõu enam kuulda kui seda, mida Paulus ütles.

¹²A kako luka nije bila prikladna za zimovanje, većina je predlagala da odande otplove ne bi li kako doprli do kretske luke Feniksa, što gleda prema jugozapadu i sjeverozapadu, pa ondje prezimili.

¹²Ja et sadam oli talvitamiseks sobimatu, siis võttis enamik nõuks minna sealt merele ja kui võimalik, jõuda talvitama Foiniksisse, sellesse Kreeta sadamasse, mis on lahti edelasse ja loodesse.

¹³Uto duhne blagi južnjak i oni, misleći da bi mogli ostvariti naum, digoše sidro i zaploviše tik uz Kretu.

¹³Kui siis nõrk lõunatuul hakkas puhuma, arvasid nad end eesmärgile jõudvat, hiivasid ankru ja loovisid piki Kreeta rannikut.

¹⁴Ali nedugo zatim razbjesni se žestok vjetar zvan sjeveroistočnjak.

¹⁴Ent üsna varsti sööstis saare poolt alla marutuul, mida hüütakse kirdemaruks.

¹⁵Zahvati lađu te mu nije mogla odoljeti pa se prepustismo da nas nosi.

¹⁵Kui see laeva kaasa kiskus ja me ei suutnud enam käila vastu tuult keerata, andsime end tuule ajada.

¹⁶Prolazeći ispod nekog otočića zvanog Kauda, jedva uspjesmo dohvatiti čamac.

¹⁶Sattudes siis ühe saarekese varju, mida hüütakse Kaudaks, suutsime vaevalt tulla toime päästepaadiga.

¹⁷Podigoše ga pa upotrijebiše snast da potpašu lađu. Bojeći se pak da se ne nasuču u Sirti, spustiše prvenjaču. Tako ih je nosilo.

¹⁷Kui see oli üles tõmmatud, kasutati kaitsevõtteid ja vöötati laev köitega. Ja et kardeti paiskuda Sürti madalale, heideti sisse triivankur ning jäeti laev triivima.

¹⁸Budući da nas je oluja silovito udarala, sutradan se riješiše tovara,

¹⁸Kui aga raju meid väga vintsutas, loopisid nad järgmisel päeval osa lasti üle parda.

¹⁹a treći dan svojim rukama izbaciše brodsku opremu.

¹⁹Ja kolmandal päeval heitsid nad oma käega merre ka laeva varustuse.

²⁰Kako se pak više dana nije pomaljalo ni sunce ni zvijezde, a oluja bjesnjela nemalena, bila je već propala svaka nada da ćemo se spasiti.

²⁰Kui nüüd mitu päeva ei paistnud ei päikest ega tähti ja kange raju võimutses, lõppes meil viimaks igasugune lootus pääseda.

²¹Ni jelo se već dugo nije. Onda usta Pavao posred njih i reče: "Trebalo je, ljudi, poslušati me, ne se otiskivati od Krete i izbjeći ovu nepogodu i štetu.

²¹Kuna kellelgi ei olnud enam mingit tahtmist süüa, siis tõusis Paulus nende keskel püsti ja ütles: 'Mehed, te oleksite pidanud minu sõna kuulama ja jätma Kreetalt merele minemata, siis te oleksite vältinud seda hädaohtu ja kahju.

²²Sada vas pak opominjem: razvedrite se jer ni živa duša između vas neće stradati, nego samo lađa.

²²Nüüd ma aga manitsen teid olema julged, sest ükski hing teie seast ei hukku, hukkub vaid laev.

²³Noćas mi se ukaza anđeo Boga čiji sam i komu služim

²³Täna öösel seisis minu juures selle Jumala ingel, kelle päralt ma olen ja keda ma ka teenin,

²⁴te reče: 'Ne boj se, Pavle! Pred cara ti je stati i evo Bog ti daruje sve koji plove s tobom.'

²⁴ning ütles: 'Ära karda, Paulus! Sa pead jõudma keisri ette, ja vaata, Jumal on sulle kinkinud kõik su kaasreisijad.'

²⁵Zato razvedrite se, ljudi! Vjerujem Bogu: bit će kako mi je rečeno.

²⁵Seepärast, mehed, olge julged, sest ma usun Jumalat, et kõik läheb nõnda, nagu mulle on räägitud.

²⁶Ali treba da se nasučemo na neki otok."

²⁶Aga me peame jõudma mingile saarele.'

²⁷Bijaše već četrnaesta noć što smo bili tamo-amo gonjani po Jadranu kad oko ponoći naslutiše mornari da im se primiče neka zemlja.

²⁷Kui siis jõudis kätte neljateistkümnes öö, mil meid Aadria merel aeti sinna ja tänna, siis tundus laevameestele kesköö paiku, et läheneb mingi maa.

²⁸Bacivši olovnicu, nađoše dvadeset hvati dubine; malo poslije baciše je opet i nađoše ih petnaest.

²⁸Loodimisel leidsid nad vett olevat kakskümmend sülda; kui nad siis natuke edasi liikusid ja jälle loodisid, leidsid nad viisteist sülda vett.

²⁹Kako se bojahu da ne naletimo na grebene, baciše s krme četiri sidra iščekujući da se razdani.

²⁹Kartes, et me paiskume karidele, heitsid nad laeva ahtrist välja neli ankrut ja jäid ootama päevavalgust.

³⁰Kad su mornari bili naumili uteći iz lađe i počeli spuštati čamac u more pod izlikom da s pramca kane spustiti sidra,

³⁰Aga kui laevamehed püüdsid laevast põgeneda ja hakkasid paati merre laskma ettekäändel, nagu tahaksid nad laeva käilast ankrut sisse lasta,

³¹reče Pavao satniku i vojnicima: "Ako ovi ne ostanu na lađi, vi se spasiti ne možete!"

³¹ütles Paulus pealikule ja sõduritele: 'Kui need ei jää laeva, siis te ei pääse!'

³²Nato vojnici presjekoše užad čamca i pustiše da padne.

³²Siis raiusid sõdurid paadi köied katki ja lasksid selle merre kukkuda.

³³Do pred svanuće nutkao je Pavao sve da uzmu hrane: "Četrnaesti je danas dan, reče, što bez jela čekate, ništa ne okusivši.

³³Aga enne kui valgeks läks, julgustas Paulus kõiki sööma, üteldes: 'Täna on neljateistkümnes päev, mil te oodates püsite söömata ega ole midagi suhu võtnud.

³⁴Stoga vas molim: založite nešto jer to je za vaš spas. Ta nikome od vas ni vlas s glave neće propasti."

³⁴Seepärast ma manitsen teid leiba võtma, sest see on tarvilik teie pääsemiseks. Ei lähe ju teie ühegi peast juuksekarvagi kaotsi!'

³⁵Rekavši to, uze kruh, pred svima zahvali Bogu, razlomi i stade jesti.

³⁵Nende sõnade järel võttis Paulus leiva, tänas Jumalat kõigi ees, murdis ja hakkas sööma.

³⁶Svi se razvedre te i oni uzmu hrane.

³⁶Ja kõigi meeleolu läks paremaks ja nemadki võtsid leiba.

³⁷A svih nas je u lađi bilo dvjesta sedamdeset i šest duša.

³⁷Ühtekokku oli meid laeval kakssada seitsekümmend kuus hinge.

³⁸Jednom nasićeni, stanu rasterećivati lađu bacajući žito u more.

³⁸Kui nende kõhud said täis, siis nad kergendasid veel laeva, heites vilja merre.

³⁹Kad osvanu, mornari ne prepoznaše zemlje; razabraše neki zaljev ravne obale pa odluče, bude li moguće, u nj zavesti lađu.

³⁹Kui valgeks läks, siis nad ei tundnud, mis maa see oli; aga nad märkasid ühte sobiva rannaga lahte, kuhu nad tahtsid, kui võimalik, laeva ajada.

⁴⁰Odriješe sidra i ostave ih u moru. Istodobno popuste i spone kormila, razapnu prvenjaču prema vjetru pa udare k obali.

⁴⁰Nad vabastasid ankrud ja lasksid need merre vajuda, samal ajal nad vallandasid tüüriaerud köitest ja seadsid esipurje tuulde ning püüdsid liikuda ranna poole.

⁴¹Ali naletješe na plićak i nasukaše brod: pramac, nasađen, osta nepomičan, a krmu razdiraše žestina valova.

⁴¹Aga nad sattusid liivaseljakule ja ajasid laeva sinna kinni. Laeva käil tungis sinna sisse ja jäi liikumatult paigale, ahter purunes aga lainete möllus.

⁴²Tada vojnici naumiše poubijati sužnje da ne bi koji isplivao i pobjegao,

⁴²Sõdurid võtsid nõuks vangid ära tappa, et ükski neist ei pääseks ujudes põgenema.

⁴³ali im satnik, hoteći spasiti Pavla, omete naum: zapovjedi da oni koji znaju plivati najprvi poskaču i izađu na kraj,

⁴³Kuid pealik, tahtes päästa Paulust, takistas neid seda nõu täitmast. Ta käskis neil, kes oskavad ujuda, esimestena vette hüpata ja püüda maale jõuda,

⁴⁴a ostali će, tko na daskama, tko na olupinama lađe. Tako svi živi i zdravi prispješe na kopno.

⁴⁴ja teistel käskis neile järgneda kas laudadel või laevarusudel. Ja nõnda sündis, et kõik pääsesid tervelt maale.