¹Gle, Gospod, Jahve nad Vojskama, oduzima Jeruzalemu i Judeji svaku potporu, pomoć u kruhu i pomoć u vodi,

¹Sest vaata, Jumal, vägede Issand, võtab Jeruusalemmalt ja Juudalt toe ja toetuse, kõik leiva- ja veetoed,

²junaka i ratnika, suca i proroka, vrača i starješinu, pedesetnika i odličnika,

²sangari ja sõjamehe, kohtumõistja ja prohveti, ennustaja ja vanema,

³savjetnika i mudra gatara i onoga što se bavi čaranjem.

³viiekümnepealiku ja lugupeetud mehe, nõuniku, osava meistri ja lausuda oskaja.

⁴"A za glavare postavljam im djecu, dajem deranima da njima vladaju."

⁴Ja ma panen poisid neile vürstideks ning lapsed valitsevad nende üle.

⁵Ljudi se glože jedan s drugim i svaki s bližnjim svojim; dijete nasrće na starca, prostak na odličnika

⁵Siis hakkab rahvas isekeskis rõhuma, üks ühte ja teine teist, noor tõuseb vana vastu ja vääritu auväärse vastu.

⁶te svatko brata hvata u očinskoj kući: "Ti imaš plašt, budi nam glavarom, uzmi u ruke ovo rasulo!"

⁶Kui vend haarab oma isakojas vennast: 'Sul on kuub, ole meile juhiks ja võta see rusuhunnik oma käe alla!',

⁷A on će se, u dan onaj, braniti: "Neću da budem vidar, nema u mene ni kruha ni plašta: ne stavljajte me narodu za glavara."

⁷siis tõstab too selsamal päeval häält, öeldes: 'Ei ole minust haavasidujat, mu kojas ei ole leiba ega kuube: ärge pange mind rahva juhiks!'

⁸Jeruzalem se ruši i pada Judeja, jer im se jezik i djela Jahvi protive te prkose pogledu Slave njegove.

⁸Sest Jeruusalemm komistab ja Juuda langeb, kuna nende keel ja teod on Issanda vastu, et trotsida Aulise silme ees.

⁹Lice njihovo protiv njih svjedoči, razmeću se grijehom poput Sodome i ne kriju ga, jao njima, sami sebi propast spremaju.

⁹Nende näoilme tunnistab nende endi vastu, nad kuulutavad oma pattu salgamata otsekui Soodom. Häda nende hingedele! Sest nad teevad iseendile kurja.

¹⁰Kažite: "Blago pravedniku, hranit će se plodom djela svojih!

¹⁰Öelge õigele, et tema käsi käib hästi, sest nad saavad süüa oma tegude vilja!

¹¹Jao opakome, zlo će mu biti, na nj će pasti djela ruku njegovih."

¹¹Häda õelale! Tema käsi käib halvasti, sest ta kätetöö tasutakse talle.

¹²Deran tlači narod moj i žene njime vladaju. O narode moj, vladaoci te tvoji zavode i raskapaju put kojim hodiš.

¹²Mu rahva sundijaks on laps ja teda valitsevad naised. Mu rahvas! Su juhid on eksitajad, nad muudavad valeks su radade suuna.

¹³Ustade Jahve da se popravda s narodom svojim,

¹³Issand tõuseb nõutama õigust, ta asub kohut mõistma rahvastele.

¹⁴Jahve dolazi na sud sa starješinama i glavarima svog naroda: "Vinograd ste moj opustošili, u vašim je kućama što oteste siromahu.

¹⁴Issand läheb kohtusse oma rahva vanemate ja vürstidega: Te olete laastanud viinamäed ja teie kodades on vaestelt röövitu.

¹⁵S kojim pravom narod moj tlačite i gazite lice siromaha?" - riječ je Jahve, Gospoda nad Vojskama.

¹⁵Mida te ometi mõtlete, tallates mu rahvast ja rutjudes vaeste nägu? küsib Jumal, vägede Issand.

¹⁶I reče Jahve: "Što se to ohole kćeri sionske te ispružena vrata hode, okolo okom namiguju, koracima sitnim koracaju, grivnama na nozi zveckaju?

¹⁶Ja Issand ütleb: Sellepärast et Siioni tütred on upsakad, käivad kange kaelaga ja pööritavad silmi, käies astuvad tippamisi ja kliristavad jalarõngaid,

¹⁷Oćelavit će Gospod tjeme kćeri sionskih, obnažit će Jahve golotinju njihovu."

¹⁷teeb Issand Siioni tütarde pealae kärnaseks ja Issand paljastab nende häbeme.

¹⁸U onaj će dan Gospod strgnuti sve čime se ona ponosi: ukosnice i mjesečiće,

¹⁸Sel päeval võtab Issand ära toredad jalarõngad, laubaehted ja kaelakeed,

¹⁹naušnice, narukvice i koprene,

¹⁹kõrvarõngad, käevõrud ja loorid,

²⁰poveze, lančiće, pojaseve, bočice s miomirisima i privjese,

²⁰peamähised, sammuahelakesed, rinnavööd, lõhnatoosid ja amuletid,

²¹prstenje i nosne prstenove,

²¹sõrmused ja ninarõngad,

²²skupocjene haljine i plašteve, prijevjese i torbice,

²²riided, pealisrüüd, suurrätikud ja kukrud,

²³zrcala i košuljice, povezače i rupce.

²³peeglid, särgid, peakatted ja hõlstid.

²⁴Mjesto miomirisa, smrad; mjesto pojasa, konopac; mjesto kovrča, tjeme obrijano; mjesto gizdave halje, kostrijet; mjesto ljepote, žig.

²⁴Ja siis sünnib, et palsamilõhna asemel on kõdunemise lehk, vöö asemel nöör, palmitud juuste asemel paljas pea, peene lõuendi asemel kotiriidest kate, ilu asemel põletusmärk.

²⁵Muževi tvoji od mača će pasti, junaci tvoji u kreševu.

²⁵Su mehed langevad mõõga läbi ja su sangarid sõjas.

²⁶Vrata će tvoja kukat' i tugovati, na zemlji ćeš sjedit' napuštena.

²⁶Siis kurvastavad ja leinavad ta väravad, ta istub maa peal tühjaks tehtuna.