1Evo po pravdi kralj kraljuje, po pravici vladaju knezovi:
1Vaata, kuningas hakkab valitsema õigluses ja vürstid asuvad juhtima, nagu on kohus.
2svaki je kao zavjetrina, utočište od nevremena, kao u sušnoj zemlji potoci, kao sjena u žednoj pustari.
2Siis on igaüks neist otsekui pelgupaik tuule või ulualune vihmahoo eest, otsekui veeojad põuases paigas, otsekui võimsa kalju vari märga igatseval maal.
3Oči vidovitih neće više biti slijepe, uši onih što čuju slušat će pozorno;
3Siis pole nägijate silmad suletud ja kuuljate kõrvad panevad tähele.
4srce nerazumnih shvaćat će mudrost, mucavci će govorit' okretno i razgovijetno;
4Läbematute süda õpib tundma tõde ja kogelejate keel ruttab selgesti rääkima.
5pokvarenjaka neće više zvati plemenitim, varalicu neće više držat' odličnikom.
5Jõledat ei hüüta enam õilsaks ja petist ei nimetata auliseks.
6Jer, pokvarenjak govori ludosti i srce mu bezakonje snuje, da počini zlodjela, da o Jahvi oholo govori; da gladnoga ostavi prazna želuca, da žednome napitak uskrati.
6Sest jõle räägib jõledust ja ta süda taotleb nurjatust, et teha jumalavallatust ja rääkida Issanda kohta valet, et näljast hinge lasta nälgida ja janusele keelata jooki.
7U varalice pakosno je oružje; on spletke samo kuje, da lažima upropasti uboge, pa i kad nevoljnik pravo dokazuje.
7Petise relvad on kurjad, ta kavatseb häbitegusid, et hävitada hädalisi valekõnega, isegi kui vaene räägib õigust.
8U plemenita nakane su plemenite i plemenito on djeluje.
8Aga õilis kavatseb õilsaid asju ja jääb püsima õilsate asjade juurde.
9Ustajte, žene nehajne, slušajte moj glas; kćeri lakoumne, čujte mi besjedu.
9Muretud naised, tõuske üles, kuulake mu häält; hooletud tütred, kuulake mu kõnet!
10Za godinu i nekoliko dana drhtat ćete, lakoumnice, jer jematve neće biti, plodovi se neće brati.
10Veel aasta ja mõned päevad, siis te, hooletud, värisete, sest viinamarjalõikusel on lõpp, korjamist enam ei tule.
11Dršćite, nehajnice, strepite, lakoumnice, svucite se, obnažite, oko bedara kostrijet opašite!
11Vabisege, muretud, värisege, muretud, värisege, hooletud, riietuge lahti, võtke endid alasti ja vöötage niuded!
12Bijte se u prsa zbog ljupkih polja, plodnih vinograda;
12Siis lüüakse endile vastu rindu toredate põldude pärast, viljakate viinapuude pärast,
13zbog njiva naroda mojega što rađaju trnjem i dračem; zbog svih kuća veselih, grada razigranog.
13minu rahva põllumaa pärast, mis kasvatab kibuvitsu ja ohakaid, jah, kõigi lusthoonete pärast selles ülemeelikus linnas.
14Jer, napuštena bit će palača, opustjet će bučni grad; Ofel i kula postat će brlog dovijeka - bit će radost divljim magarcima, paša stadima,
14Sest palee jääb maha, linna lärm lakkab, templiküngas ja vahitorn muutuvad igavesti kõledaiks väljadeks, metseeslitele rõõmuks, karjadele karjamaaks,
15dok se na nas ne izlije duh iz visina. Tad će pustinja postat' voćnjak, a voćnjak se u šumu pretvorit'.
15kuni meie peale valatakse Vaim ülalt. Siis saab kõrb viljapuuaiaks ja viljapuuaeda hakatakse pidama metsaks.
16U pustinji će se nastaniti pravo, i pravda će prebivati u voćnjaku.
16Siis elab õigus kõrbes ja õiglus võtab aset viljapuuaias.
17Mir će biti djelo pravde, a plod pravednosti - trajan pokoj i uzdanje.
17Ja õigluse vili on rahu, õigluse tulemuseks püsiv rahulik elu ning julgeolek.
18Narod će moj prebivati u nastambama pouzdanim, u bezbrižnim počivalištima.
18Ja mu rahvas elab rahu eluasemel, kindlais elamuis ning häirimatuis hingamispaigus,
19A šuma će biti oborena, grad će biti snižen.
19kui sajab rahet, mets langeb maha ja linn vajub madalusse.
20Blago vama: sijat ćete kraj svih voda, puštajući vola i magarca da slobodno idu!
20Õnnelikud olete teie, külvajad kõigi vete ääres, kes te võite härja ja eesli jalga lasta vabalt joosta.