¹Riječi Jeremije, sina Hilkijina, svećenika iz Anatota, u zemlji Benjaminovoj.

¹Jeremija, Hilkija poja sõnad. Jeremija oli Benjamini maal Anatotis asuvate preestrite hulgast.

²Njemu dođe riječ Jahvina, u dane Jošije, sina Amonova, kralja Judina, trinaeste godine vladanja njegova:

²Ta sai Issanda sõna Juuda kuninga Joosija, Aamoni poja päevil, tema valitsemise kolmeteistkümnendal aastal,

³zatim u dane Jojakima, sina Jošijina, kralja Judina, do svršetka jedanaeste godine Sidkije, sina Jošijina, kralja Judeje sve do Jeruzalema, u petom mjesecu izgnanstva.

³ja siis veel Juuda kuninga Joojakimi, Joosija poja päevil kuni Juuda kuninga Sidkija, Joosija poja üheteistkümnenda aasta lõpuni, kuni Jeruusalemma vangiviimiseni viiendas kuus.

⁴Dođe mi riječ Jahvina:

⁴Mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

⁵"Prije nego što te oblikovah u majčinoj utrobi, ja te znadoh; prije nego što iz krila majčina izađe, ja te posvetih, za proroka svim narodima postavih te."

⁵'Enne kui ma sind emaihus valmistasin, tundsin ma sind, ja enne kui sa emaüsast välja tulid, pühitsesin ma sinu: ma panin su rahvastele prohvetiks.'

⁶A ja rekoh: "Ah, Gospode Jahve, gle, ja ne umijem govoriti: dijete sam."

⁶Aga mina ütlesin: 'Oh Issand Jumal! Vaata, ma ei oska rääkida, sest ma olen noor.'

⁷A Jahve mi odvrati: "Ne govori: 'Dijete sam!' Već idi k onima kojima te šaljem i reci sve ono što ću ti narediti.

⁷Kuid Issand ütles mulle: 'Ära ütle: ma olen noor, vaid mine kõikjale, kuhu ma sind läkitan, ja räägi kõike, mida ma sind käsin.

⁸Ne boj ih se: jer ja sam s tobom da te izbavim," riječ je Jahvina.

⁸Ära karda neid, sest mina olen sinuga, ja päästan sinu, ütleb Issand.'

⁹I tada Jahve pruži ruku, dotače se usta mojih i reče: "Evo, u usta tvoja stavljam riječi svoje.

⁹Ja Issand sirutas oma käe ning puudutas mu suud; ja Issand ütles mulle: 'Vaata, ma annan oma sõnad sulle suhu.

¹⁰Gle: postavljam te danas nad narode i kraljevstva, da istrebljuješ i rušiš, da zatireš i ništiš, da gradiš i sadiš."

¹⁰Vaata, ma panen su täna rahvaste ja kuningriikide üle, kitkuma ja rebima, hävitama ja purustama, istutama ja rajama.'

¹¹I dođe mi riječ Jahvina: "Što vidiš, Jeremija?" A ja ću: "Vidim granu bademovu."

¹¹Ja mulle tuli Issanda sõna; ta küsis: 'Mida sa näed, Jeremija?' Mina vastasin: 'Ma näen mandlipuu oksa!'

¹²Tada mi Jahve reče: "Dobro vidiš, jer ja bdim nad riječima svojim da ih ispunim!"

¹²Ja Issand ütles mulle: 'Sa oled õigesti näinud, sest mina olen valvas oma sõna teoks tegema!'

¹³I dođe mi riječ Jahvina: "Što vidiš?" A ja ću: "Vidim uzavrio lonac, a otvor mu gleda na sjever."

¹³Ja Issanda sõna tuli mulle teist korda; ta küsis: 'Mida sa näed?' Mina vastasin: 'Ma näen ülekeevat pada põhjakaares!'

¹⁴I Jahve mi reče: "Sa sjevera buknut će zlo protiv svih stanovnika ove zemlje.

¹⁴Ja Issand ütles mulle: 'Põhjakaarest pääseb lahti õnnetus kõigi maa elanike peale.

¹⁵Jer evo, ja ću sazvati sva sjeverna kraljevstva" - riječ je Jahvina. "I ona će doći: svako će od njih staviti svoje prijestolje pred ulaz vrata Jeruzalema, protiv svih zidina njegovih, i protiv svih gradova judejskih.

¹⁵Sest vaata, ma kutsun kõiki suguvõsasid põhjapoolseist kuningriikidest, ütleb Issand, ja need tulevad ning asetavad igaüks oma aujärje Jeruusalemma väravate ette ja kõigi selle müüride vastu ümberringi, ja kõigi Juuda linnade vastu.

¹⁶I sudit ću im za sve opačine njihove; zato što me ostaviše, zato što kadiše drugim bogovima i klanjahu se djelima ruku svojih.

¹⁶Siis ma mõistan nende üle kohut kõigi nende pahategude eest, et nad jätsid minu maha ja suitsutasid teistele jumalatele ning kummardasid oma kätetööd.

¹⁷Ti bedra svoja sad opaši, ustaj, pa ćeš im govoriti sve što ću tebi zapovjediti. Ne dršći pred njima, da ne bih morao učiniti da uzdršćeš pred njima.

¹⁷Aga sina vööta oma niuded, võta kätte ja räägi neile kõik, mida ma sul käsin. Ära kohku nende ees, et mina sind nende ees ei peaks kohutama!

¹⁸Danas te, evo, postavljam kao grad utvrđeni, kao stup željezni, k'o zidinu brončanu protiv sve zemlje: protiv kraljeva i knezova judejskih, svećenika i naroda ove zemlje.

¹⁸Sest vaata, mina panen su täna kindlustatud linnaks ja raudsambaks ning vaskmüüriks kogu maa vastu, Juuda kuningate, selle vürstide, preestrite ja maa rahva vastu.

¹⁹I borit će se s tobom, al' te neće nadvladati, jer ja sam s tobom da te izbavim," riječ je Jahvina.

¹⁹Nad võitlevad sinu vastu, aga nad ei saa võimust su üle, sest mina olen sinuga, ütleb Issand, ja ma päästan sinu.'