¹Riječ Jahvina Jeremiji o velikoj suši:

¹Issanda sõna, mis Jeremijale tuli ühenduses põuaga:

²Judeja je tugom obrvana i ginu njeni gradovi, sumorno leže na zemlji, krik Jeruzalema do neba se vije.

²'Juuda leinab, ta väravad jäävad tühjaks, leinates lamatakse maas, Jeruusalemmast tõuseb hädakisa.

³Odličnici šalju sluge po vodu: dolaze do studenaca, ali vode ne nalaze, vraćaju se praznih vrčeva, postiđeni, posramljeni, pokriše glavu svoju.

³Nende suurnikud läkitavad oma alamaid vee järele; need lähevad kaevude juurde, aga ei leia vett - nende astjad tulevad tühjalt tagasi. Neil on häbi ja nad tunnevad piinlikkust ning katavad oma pead.

⁴Zemlja je sva ispucala jer kiše nema. Ratari se postidješe, pokriše glave.

⁴Sest põld on kohkunud, et maal ei ole vihma, põllumehed häbenevad ja katavad oma pead.

⁵Pa i košuta u polju ostavlja mlado jer trave nema.

⁵Koguni poeginud emahirv väljal jätab maha oma vasika, sest värsket rohtu ei ole.

⁶Divlji magarci, stojeć' na goletima, dašću kao čagalj, oči im malaksale jer nema zelenila.

⁶Ja metseeslid seisavad tühermail ja ahmivad õhku nagu ðaakalid; nende silmad tuhmuvad, sest rohtu ei ole.

⁷Bezakonja naša protiv nas svjedoče, smiluj se, o Jahve, rad' imena svoga! Jer otpadosmo od tebe, tebi sagriješismo,

⁷Kui meie süüteod tunnistavad meie vastu, siis, Issand, toimi meiega oma nime kohaselt! Sest meie taganemisi on palju, me oleme pattu teinud sinu vastu.

⁸o nado Izraelova, spasitelju njegov u danima nevolje! Zašto si kao stranac u ovoj zemlji, kao putnik što se uvrati da prenoći?

⁸Sina, Iisraeli lootus, tema päästja hädaajal. Mispärast sa oled nagu võõras maal või nagu rändur, kes lööb telgi üles ainult ööbimiseks?

⁹Zašto si kao prestravljen čovjek, kao junak koji ne može pomoći? TÓa ti si među nama, o Jahve, mi se tvojim zovemo imenom - nemoj nas ostaviti!

⁹Mispärast sa oled nagu jahmunud mees, nagu keegi, kes on võimetu päästma? Ja ometi oled sa meie keskel, Issand! Meile on pandud sinu nimi, ära jäta meid maha!

¹⁰Ovako govori Jahve o narodu ovome: Jest, oni vole tumarati i ne štede svojih nogu, i zato ih Jahve ne voli. I sada se spominje bezakonja njihova i kažnjava grijehe njihove.

¹⁰Nõnda ütleb Issand selle rahva kohta: Nii on siis neile meeldinud hulkuda, nad ei ole säästnud oma jalgu; seepärast ei ole Issandal neist hea meel, ta meenutab nüüd nende süüd ja nuhtleb nende patte.

¹¹I reče mi Jahve: "Ne traži milosti za ovaj narod.

¹¹Ja Issand ütles mulle: Ära palu selle rahva eest tema heaks!

¹²Ako će i postiti, neću uslišiti njihovih vapaja. Ako će i prinijeti paljenicu i prinos, neće mi omiljeti. Jer mačem, glađu i kugom ja ću ih zatrti."

¹²Kuigi nad paastuvad, ei kuule ma nende hüüdu; ja kuigi nad ohverdavad põletusohvreid ja roaohvreid, ei ole mul neist hea meel, vaid ma teen neile lõpu mõõga, nälja ja katkuga.

¹³Tada rekoh: "Ah, Jahve Gospode! Eno, proroci im govore: 'Nećete vidjeti mača, niti će vam biti gladi, nego ću vam dati postojan mir na ovome mjestu.'"

¹³Siis ma ütlesin: Oh, Issand Jumal! Vaata, prohvetid ütlevad neile: Te ei näe mõõka ega tule teile nälga, sest mina annan teile siin paigas püsiva rahu.

¹⁴A Jahve mi reče: "Laž prorokuju ti proroci u moje ime; niti ih poslah niti im nalog kakav dadoh - ja im i nisam govorio. Oni vam prorokuju lažna viđenja, isprazna gatanja i snove srca svoga."

¹⁴Aga Issand ütles mulle: Prohvetid kuulutavad minu nimel valet. Mina ei ole neid läkitanud, ei ole neid käskinud ega nendega rääkinud; nad kuulutavad teile valenägemusi, tühiseid ennustusi ja oma südame pettekujutlusi.

¹⁵Zato ovako govori Jahve: "Proroci ti što u moje ime prorokuju, a ja ih nisam poslao, te govore da neće biti ni mača ni gladi u zemlji ovoj, sami će od mača i gladi poginuti.

¹⁵Seepärast ütleb Issand prohvetite kohta, kes kuulutavad minu nimel, kuigi ma ei ole neid läkitanud, ja kes ütlevad, et sellele maale ei tule mõõka ja nälga, nõnda: Mõõga ja nälja läbi hukkuvad need prohvetid.

¹⁶A narod ovaj kojemu prorokuju ležat će po ulicama jeruzalemskim, pokošen mačem i glađu, i neće biti čovjeka da ga pokopa - njih, žene njihove, sinove i kćeri njihove. Tako ću na njih izliti zloću njihovu."

¹⁶Ja rahvas, kellele nad kuulutavad, heidetakse Jeruusalemma tänavaile nälja ja mõõga läbi ning ükski ei mata neid - nemad, nende naised, nende pojad ja tütred. Ja mina valan nende peale nende eneste kurjuse.

¹⁷A ti im reci ovako: Nek' oči moje suze rone danju i noću, i neka ne prestanu, jer je strašno slomljena djevica, kći naroda moga, ranom neobično ljutom.

¹⁷Ja ütle neile see sõna: Minu silmist voolavad pisarad ööd ja päevad ega lakka, sest neitsi, mu rahva tütar, on vigastatud raske vigastusega, tema haav on ravimatu.

¹⁸Pođem li u polje, evo mačem pobijenih! Vratim li se u grad, evo od gladi iznemoglih! Čak i proroci i svećenici lutaju po zemlji i ništa ne znaju.

¹⁸Kui ma lähen väljale, siis vaata: mõõgaga tapetud. Ja kui ma tulen linna, siis vaata: näljatõved. Aga niihästi prohvetid kui preestrid uitavad maal ega tea midagi.

¹⁹TÓa zar si Judeju sasvim odbacio? Zar ti duši omrznu Sion? Zašto nas tako biješ te nam više nema lijeka? Nadasmo se miru, ali dobra nema, čekasmo vrijeme ozdravljenja, al' evo užasa!

¹⁹Kas sa oled Juuda hoopis hüljanud? Või on su hing Siionist tüdinud? Mispärast sa oled meid nõnda löönud, et me ei saa terveks? Oodatakse rahu, aga head ei ole, ja paranemise aega, ent vaata: on kohkumus.

²⁰O Jahve, bezbožnost svoju priznajemo, bezakonje otaca svojih; doista, tebi sagriješismo!

²⁰Issand, me tunneme oma õelust ja oma vanemate süüd, ja et me oleme pattu teinud sinu vastu.

²¹Ne odbaci nas, rad' imena svoga, ne sramoti prijesto Slave svoje, spomeni se i nemoj razvrći Saveza svog s nama!

²¹Oma nime pärast ära põlga meid, ära teota oma aujärge! Pea meeles, ära tee tühjaks oma lepingut meiega!

²²Zar ispraznost bezbožnika dažda daje? Ili zar nebesa sama kiše? Zar ne daješ ti to, Jahve, Bože naš? Zato se u te uzdamo, jer ti sve to činiš.

²²Kas paganate ebajumalate seas on vihmategijaid või annab taevas piisku iseenesest? Eks see ole sina, Issand, meie Jumal? Me loodame sinu peale, sest sina oled kõik selle teinud.'