¹Nakon Konije, sina Jojakimova, zakralji se Sidkija, sin Jošijin. Nabukodonozor, kralj babilonski, postavi ga za kralja u zemlji judejskoj.

¹Ja Konja, Joojakimi poja asemel sai kuningaks Sidkija, Joosija poeg, kelle Paabeli kuningas Nebukadnetsar pani Juudamaale kuningaks.

²Ali ni on ni sluge njegove ni narod zemlje ne slušahu riječi što ih je Jahve govorio na usta proroka Jeremije.

²Aga ei tema ega ta sulased ega maa rahvas võtnud kuulda Issanda sõnu, mis ta rääkis prohvet Jeremija läbi.

³Kralj Sidkija posla Jehukala, sina Šelemjina, i svećenika Sefaniju, sina Maasejina, k proroku Jeremiji s porukom: "Daj, pomoli se za nas Jahvi, Bogu našemu!"

³Kord läkitas kuningas Sidkija Jehukali, Selemja poja, ja preester Sefanja, Maaseja poja, prohvet Jeremijale ütlema: 'Palu ometi meie eest Issandat, meie Jumalat!'

⁴Jeremija u ono vrijeme još zalažaše među narod i još ga ne bijahu bacili u tamnicu.

⁴Jeremija käis siis alles rahva keskel siia ja sinna, sest veel ei olnud teda vangikotta pandud.

⁵A vojska je faraonova nadirala iz Egipta: čuvši to, Kaldejci, koji opsjedahu Jeruzalem, udaljiše se od grada.

⁵Aga Egiptusest oli välja tulnud vaarao sõjavägi; ja kui kaldealased, kes piirasid Jeruusalemma, kuulsid neist sõnumeid, siis nad läksid ära Jeruusalemma alt.

⁶Tada se javi riječ Jahvina proroku Jeremiji:

⁶Ja prohvet Jeremijale tuli Issanda sõna; ta ütles:

⁷Ovako govori Jahve, Bog Izraelov: "Kralju judejskomu, koji vas posla k meni da me pitate, ovako recite: 'Evo, vojska faraonova, koja vam priteče u pomoć, vratit će se u svoju zemlju Egipat.

⁷'Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Öelge nõnda Juuda kuningale, kes teid läkitas minu juurde mind küsitlema: Vaata, vaarao sõjavägi, kes tuli teile appi, läheb tagasi oma maale, Egiptusesse.

⁸Kaldejci će opet napasti ovaj grad, osvojiti ga i spaliti.'

⁸Ja kaldealased tulevad tagasi ning sõdivad selle linna vastu, ja nad vallutavad selle ning põletavad tulega.

⁹Ovako govori Jahve: 'Ne zanosite se mišlju: 'Kaldejci će otići od nas', jer oni neće otići!

⁹Nõnda ütleb Issand: Ärge petke iseendid, mõeldes: Kaldealased lähevad kindlasti ära meie kallalt! Sest nad ei lähe.

¹⁰Pa i da razbijete svu vojsku kaldejsku koja se bori s vama, tako da bi od nje ostali samo ranjenici, oni bi, svaki iz svoga šatora, opet poustajali da požarom unište ovaj grad.'"

¹⁰Kuigi te lööksite kogu kaldealaste sõjaväge, kes sõdib teie vastu, ja neist jääksid järele ainult haavatud mehed, tõuseksid nad ometi püsti, igaüks oma telgis, ja põletaksid selle linna tulega maha.'

¹¹Kad je vojska kaldejska zbog vojske faraonove morala prekinuti opsadu Jeruzalema,

¹¹Aga kui kaldealaste sõjavägi oli ära läinud Jeruusalemma alt vaarao sõjaväe pärast,

¹²i Jeremija htjede otići iz Jeruzalema da ode u zemlju Benjaminovu te ondje od rođaka dobije dio.

¹²läks Jeremija Jeruusalemmast välja, et minna Benjamini maale osa saama sealsest pärisosa jaotusest rahva keskel.

¹³Ali kad stiže do Benjaminovih vrata, ondje bijaše zapovjednik straže Jirijaj, sin Hananijina sina Šelemje. On zaustavi proroka Jeremiju povikavši: "Ti hoćeš prebjeći Kaldejcima!" Jeremija odgovori:

¹³Aga kui ta jõudis Benjamini väravasse, siis oli seal vahtkonnaülem, Jirija nimi, Hananja poja Selemja poeg, ja too võttis prohvet Jeremija kinni, öeldes: 'Sa tahad põgeneda kaldealaste juurde!'

¹⁴"Nije istina, ne želim prebjeći Kaldejcima!" Ali i ne slušajući Jeremiju, Jirijaj ga uhvati i odvede dostojanstvenicima.

¹⁴Aga Jeremija vastas: 'See on vale! Mina ei põgene kaldealaste juurde!' Kuid Jirija ei kuulanud teda, vaid võttis Jeremija kinni ja viis vürstide juurde.

¹⁵Dostojanstvenici se razljutiše na Jeremiju te ga istukoše i zatvoriše u kuću pisara Jonatana, koju bijahu pretvorili u tamnicu.

¹⁵Ja vürstid vihastusid Jeremija peale ja nad peksid teda ning panid ta vangikotta kirjutaja Joonatani majasse, sest nad olid selle teinud vangikojaks.

¹⁶Tako Jeremija dospje u nadsvođen podrum. Ondje Jeremija ostade mnogo vremena.

¹⁶Nõnda tuli Jeremija kaevuhoonesse, võlvitud ruumi, ja Jeremija jäi sinna kauaks ajaks.

¹⁷Tada kralj Sidkija posla po njega. I nasamo, u dvoru, kralj ga upita: "Ima li riječi od Jahve?" A na to će Jeremija: "Dakako!" I dometne: "Bit ćeš predan u ruke kralja babilonskoga!"

¹⁷Aga kord läkitas kuningas Sidkija tema järele ja laskis ta enese ette tuua; ja kuningas küsis temalt salaja oma kojas ning ütles: 'Kas on Issandalt sõna?' Ja Jeremija vastas: 'On!' Ja ta ütles: 'Sind antakse Paabeli kuninga kätte!'

¹⁸Onda Jeremija kaza kralju Sidkiji: "Što skrivih tebi, tvojim slugama i ovom narodu te me baciste u tamnicu?

¹⁸Ja Jeremija ütles kuningas Sidkijale: 'Mis pattu ma olen teinud sinu ja su sulaste ja selle rahva vastu, et te olete pannud mind vangikotta?

¹⁹Gdje su sada vaši proroci koji vam prorekoše: 'Kralj babilonski neće udariti na vas ni na ovu zemlju?'

¹⁹Ja kus on teie prohvetid, kes teile kuulutasid, öeldes: Ei tule Paabeli kuningas teie ega selle maa kallale?

²⁰A sada, hajde, čuj mene, gospodaru moj i kralju, usliši molbu moju! Nemoj da me opet vrgnu u kuću pisara Jonatana, da ondje ne umrem!"

²⁰Ja nüüd kuule ometi, mu isand kuningas! Lase ometi mu alandlik palve langeda sinu ette ja ära saada mind tagasi kirjutaja Joonatani kotta, et ma seal ei sureks!'

²¹Tada kralj Sidkija naredi i Jeremiju odvedoše u tamničko dvorište te mu davahu svaki dan pogaču kruha iz Pekarske ulice, sve dok nije ponestalo kruha u gradu. I tako Jeremija ostade u tamničkom dvorištu.

²¹Siis kuningas Sidkija andis käsu ja Jeremijat valvati vahtkonnaõues, temale anti kakuke leiba päevas pagarite tänavast, kuni linnast lõppes kõik leib; ja Jeremija jäi vahtkonnaõue.