¹Prođite ulicama jeruzalemskim, pogledajte dobro i raspitajte se, tražite po njegovim trgovima, pa ako nađete ijednoga čovjeka koji čini pravo i traži istinu, oprostit ću ovom gradu" - riječ je Jahvina.

¹Käige läbi Jeruusalemma tänavad, vaadake ometi ja pange tähele, ja otsige ta turgudelt, kas leiate kedagi, kes teeb õigust, kes nõuab tõde - siis ma annan linnale andeks.

²Pa kad i govore: "Živoga mi Jahve!" doista se krivo zaklinju.

²Aga kuigi nad ütlevad: 'Nii tõesti kui Issand elab', vannuvad nad siiski valet.

³Jahve, nisu li oči tvoje upravljene k istini? Biješ ih, ali njih ne boli; zatireš ih, al' oni odbijaju pouku tvoju. Čelo im je tvrđe od litice, odbijaju da se obrate.

³Issand! Kas su silmad siis tõe peale ei vaata? Sina lõid neid, aga nad ei tundnud valu; sina hävitasid neid, aga nad ei võtnud õpetust. Nad on teinud oma palged kaljust kõvemaks, nad keelduvad pöördumast.

⁴Rekoh: "Samo siromasi tako ludo postupaju, jer ne znaju puta Jahvina ni pravo Boga svojega.

⁴Aga mina mõtlesin: Need on ainult viletsad, need on rumalad, sest nad ei tunne Issanda teed, oma Jumala õigust.

⁵Poći ću, dakle, velikima i njima ću govoriti, jer oni poznaju put Jahvin i pravo Boga svojega." Ali oni svi složno razbiše jaram i sve veze pokidaše.

⁵Ma lähen ülemate juurde ja räägin nendega, sest nemad tunnevad Issanda teed, oma Jumala õigust. Aga kõik needki olid murdnud ikke, katki rebinud köidikud.

⁶I zato ih šumski lav napada, vuk pustinjski razdire, leopardi vrebaju gradove njihove, tko god iziđe iz njih bit će rastrgan. Jer su grijesi njihovi mnogobrojni, mnogostruki otpadi njihovi.

⁶Seepärast tapab neid metsa lõvi, hävitab lagendiku hunt, luurab panter nende linnu: kes iganes neist välja tuleb, kistakse lõhki. Sest nende üleastumisi on palju, nende taganemised on suured.

⁷"Zašto da ti oprostim? Sinovi me tvoji napustiše, zaklinju se lažnim bogovima. Ja ih nasitih, oni preljub učiniše, u bludničinu kuću nagrnuše.

⁷Kuidas ma võin sulle andeks anda? Su lapsed on minu maha jätnud ja on andnud vande nende juures, kes ei olegi jumalad. Mina toitsin neid, aga nad rikkusid abielu ja logelevad pordumajas.

⁸Oni su k'o ugojeni, sileni konji: ržu za ženom bližnjega svoga.

⁸Nad on lihavad, ringi tõmbavad täkud: igaüks hirnub oma ligimese naise järele.

⁹Pa da to ne kaznim - riječ je Jahvina - narodu takvu da se ne osvetim?

⁹Kas ma ei peaks selliseid karistama? ütleb Issand. Kas ma ei peaks kätte tasuma niisugusele rahvale?

¹⁰Popnite se na zidove! Razarajte! Uništite, ali ne posvema! Iščupajte sve čokote jer nisu Jahvini.

¹⁰Tõuske ta viinamäe astanguile, lõhkuge kaitsemüürid maha, aga ärge tehke neile sootuks lõppu: rebige ta lokkavad kasvud, sest need ei ole Issanda omad.

¹¹Da, podlo me izdadoše dom Izraelov i dom Judin" - riječ je Jahvina.

¹¹Tõesti, nad on olnud väga truuduseta mu vastu, Iisraeli sugu ja Juuda sugu, ütleb Issand.

¹²Zanijekaše Jahvu, rekoše: "Nema ga! Zlo nas neće snaći, nećemo iskusiti ni gladi ni mača!

¹²Nad on salanud Issandat ja on öelnud: 'Tema seda küll ei tee! Ei taba meid õnnetus, ei näe me mõõka ega nälga!'

¹³[13a] A proroci su poput vjetra, govornika nema među njima!"

¹³Ja prohvetid? Neid peetakse tuuleks ja nende sees ei olevat sõna. Sündigu nende enestega nõnda!

¹⁴Zato ovako govori Jahve, Bog nad Vojskama: "Zato što su tako govorili, [13b] evo što će im se zbiti: U oganj ću pretvoriti svoje riječi u tvojim ustima, a narod ovaj u drvo da ga oganj proždre.

¹⁴Seepärast ütleb Issand, vägede Issand, nõnda: Kuna te olete nõnda rääkinud, vaata, siis ma teen sõnad te suus tuleks ja selle rahva puudeks, et teid põletataks.

¹⁵Evo, dovest ću na vas narod izdaleka, dome Izraelov - riječ je Jahvina. Narod nepobjediv, narod drevan, narod kojega jezik nećeš znati, ni razumjeti što govori.

¹⁵Vaata, ma toon teie kallale kaugelt ühe rahva, oh Iisraeli sugu, ütleb Issand. See on vastupidav rahvas, see on igivana rahvas, rahvas, kelle keelt te ei oska ega mõista, mida ta räägib.

¹⁶Tobolac mu je razjapljen grob. Svi su oni po izboru junaci.

¹⁶Tema nooletupp on nagu lahtine haud, nad kõik on vaprad võitlejad.

¹⁷On će proždrijet' tvoju žetvu, tvoj kruh, sinove i kćeri tvoje, ovce i goveda tvoja, grožđe i smokve tvoje, razorit će ti gradove tvrde u koje se sada uzdaš."

¹⁷Ta sööb su lõikuse ja leiva, ta sööb su pojad ja tütred, ta sööb su lambad ja veised, ta sööb su viinapuud ja viigipuud. Ta hävitab mõõgaga su kindlustatud linnad, mille peale sa loodad.

¹⁸"Ali ni tada - riječ je Jahvina - neću te posve uništiti.

¹⁸Aga ka neil päevil, ütleb Issand, ei tee ma teile lõppu.

¹⁹A kad budu pitali: 'Zašto nam Jahve, Bog naš, učini sve ovo?' ti ćeš im odgovoriti: 'Jer ste mene ostavili da biste služili tuđim bogovima u svojoj zemlji, služit ćete tuđincu u zemlji koja nije vaša!'"

¹⁹Ja kui küsitakse: 'Miks on Issand, meie Jumal, seda kõike meile teinud?', siis vasta neile: 'Nõnda nagu te minu olete maha jätnud ja olete teeninud võõraid jumalaid oma maal, nõnda te peate teenima võõraid maal, mis ei ole teie oma!'

²⁰"Objavite ovo domu Jakovljevu i obznanite po Judeji:

²⁰Andke seda teada Jaakobi soole, kuulutage Juudale, öeldes:

²¹Čujte, dakle, ovo, narode ludi i nerazumni: oči imaju, a ne vide, uši imaju, a ne čuju!

²¹'Kuulge ometi seda, rumal ja südametu rahvas! Silmad teil on, aga te ei näe, kõrvad teil on, aga te ei kuule.

²²Zar se mene nećete bojati - riječ je Jahvina - zar nećete drhtati preda mnom koji sam stavio pijesak moru za granicu, za vječnu među koje nikad neće prijeći: ono se biba, al' je nemoćno, valovi mu huče, ali prijeći neće.

²²Kas te ei karda mind, ütleb Issand, kas te ei vabise minu ees, kes olen pannud liiva merele igaveseks piiriks, millest see üle ei pääse? Kuigi ta lained kohisevad, ei suuda need midagi; kuigi need mühavad, ei pääse nad üle.

²³No, u naroda ovog srce je prkosno, nepokorno; oni se udaljiše - to je snaga njihova!

²³Aga sellel rahval on tõrges ja vastupanija süda, nad on ära taganenud ja läinud.

²⁴Ne rekoše u srcu svome: 'Bojmo se Jahve, Boga svojega, koji nam u pravi čas šalje dažd rani i kišu kasnu i koji nam čuva tjedne određene za žetvu.'

²⁴Nad ei ütle oma südames: 'Kartkem ometi Issandat, oma Jumalat, kes annab vihma omal ajal, varajase ja hilise vihma, kes meile hoiab lõikuse nädalaid!'

²⁵Vaša bezakonja narušiše ovo, vaši vam grijesi uništiše blagostanje.

²⁵Teie süüteod pöörasid need ära ja teie patud hoidsid hea teist eemal.

²⁶Da, u mome narodu ima zlikovaca: kao ptičari vrebaju iz zasjede, postavljaju zamke, hvataju ljude.

²⁶Sest minu rahva hulgas leidub õelaid: need luuravad kummargil nagu linnupüüdjad, seavad üles püüdepaelu, et püüda inimesi.

²⁷Kao što je krletka puna ptica, tako su njihove kuće pune grabeža; postadoše tako veliki i bogati,

²⁷Otsekui lindudega täidetud puurid on nende kojad täis kavalust. Seetõttu on nad saanud suureks ja rikkaks,

²⁸tusti i ugojeni. Da, prevršila se mjera zla, ne brane prava, prava sirote ne sreću, ne mare za pravo sirotinje.

²⁸on läinud lihavaks ja läikivaks. Nad astuvad üle iga piiri, ka kurjades tegudes: nad ei aja kohtuasju, vaeslapse kohtuasja, et seda lahendada, ja nad ei mõista õigust vaestele.

²⁹Pa da to ne kaznim - riječ je Jahvina - narodu takvu da se ne osvetim?

²⁹Kas ma ei peaks neid sellepärast karistama? ütleb Issand. Kas mu hing ei peaks kätte tasuma niisugusele rahvale?

³⁰Strahote i grozote zbivaju se u ovoj zemlji:

³⁰Midagi kohutavat ja jäledat sünnib maal:

³¹proroci laž proriču, a svećenici poučavaju na svoju ruku. A mojem narodu to omilje! Al' što ćete raditi na kraju?

³¹prohvetid kuulutavad valet, preestrid õpetavad nendega käsikäes ja mu rahvas armastab seda nõnda. Aga mida te teete, kui sellele tuleb lõpp?