¹Jahve zapovjedi velikoj ribi da proguta Jonu. Tri dana i tri noći ostade Jona u ribljoj utrobi.

¹Aga Issand saatis ühe suure kala, et see neelaks Joona. Ja Joona oli kala kõhus kolm päeva ja kolm ööd.

²Iz utrobe riblje stade Jona moliti Jahvu, Boga svojega.

²Ja Joona palus Issandat, oma Jumalat, kala kõhus

³On reče: "Iz nevolje svoje zavapih Jahvi, i on me usliša; iz utrobe Podzemlja zazvah, i ti si mi čuo glas.

³ja ütles: 'Ma hüüdsin oma kitsikuses Issanda poole ja tema vastas mulle. Haua sisemuses hüüdsin ma appi ja sina kuulsid mu häält.

⁴Ti me baci moru u dubine, i voda me opteče. Sve poplave tvoje i valovi oboriše se na me.

⁴Sest sina heitsid mind sügavusse, merede südamesse; veevool ümbritses mind, kõik su vood ja su lained käisid minust üle.

⁵Pomislih: odbačen sam ispred očiju tvojih. Al' ipak oči upirem svetom Hramu tvojem.

⁵Siis ma mõtlesin: Ma olen ära aetud su silma eest. Siiski ehk saan veel näha su püha templit!

⁶Vode me do grla okružiše, bezdan me opkoli. Trave mi glavu omotaše,

⁶Vesi ümbritses mind kõrist saadik, süvavesi piiras mind, mererohi mähkis mu pead.

⁷siđoh do korijena planina. Nada mnom se zatvoriše zauvijek zasuni zemljini. Al' ti iz jame izvadi život moj, o Jahve, Bože moj.

⁷Ma vajusin alla mägede alusteni, maa riivid sulgusid mu kohal igaveseks. Aga sina tõid mu elu hauast üles, Issand, mu Jumal!

⁸Samo što ne izdahnuh kad se spomenuh Jahve, i molitva se moja k tebi vinula, prema svetom Hramu tvojemu.

⁸Kui mu hing nõrkes mu sees, mõtlesin ma Issandale ja mu palve tuli sinu juurde su pühasse templisse.

⁹Oni koji štuju isprazna ništavila milost svoju ostavljaju.

⁹Need, kes austavad tühje ebajumalaid, hülgavad oma osaduse.

¹⁰A ja ću ti s pjesmom zahvalnicom žrtvu prinijeti. Što se zavjetovah, ispunit ću. Spasenje je od Gospoda."

¹⁰Aga mina tahan ohverdada sinule tänulaulu kõlades. Mida olen tõotanud, seda täidan! Issanda käes on pääste!'

¹¹Tada Jahve zapovjedi ribi i ona izbljuva Jonu na obalu.

¹¹Siis Issand käskis kala ja see oksendas Joona kuivale maale.