1Toga dana Debora i Barak, sin Abinoamov, zapjevaše ovu pjesmu:
1Ja Deboora ning Baarak, Abinoami poeg, laulsid tol korral nõnda:
2Ratoborno rasuše kose borci izraelski i dragovoljno krenu narod: blagoslivljajte Jahvu!
2'Et lakad lehvisid Iisraelis, et rahvas oli võitlusvalmis, selle eest kiitke Issandat!
3Čujte, o kraljevi! Poslušajte, knezovi! Jahvi ja pjesmu pjevam, Jahvu, Boga Izraelova, ja slavim.
3Kuulge, kuningad, pange tähele, vürstid! Mina - ma laulan Issandale, mängin Issandale, Iisraeli Jumalale!
4Sa Seira kad si silazio, Jahve, pobjednički kad si kročio iz polja edomskih, sva se zemlja tresla, lila se nebesa, oblaci curkom daždjeli.
4Issand, kui sa läksid välja Seirist, kui sa astusid esile Edomi väljadelt, siis värises maa, taevadki tilkusid, jah, pilved piserdasid vett.
5Brda se tresla pred tobom, o Jahve, Jahve, Bože Izraelov!
5Mäed kõikusid Issanda ees, see Siinai Issanda, Iisraeli Jumala ees.
6U dane Šamgara, sina Anatova, u dane Jaele opustješe putovi; i oni koji su putovali, obilažahu naokolo.
6Samgari, Anati poja päevil, Jaeli päevil, olid teed tühjad ja rändurid käisid kaudseid teid.
7Pusta bijahu sela izraelska dok ne ustadoh ja, Debora, dok ne ustadoh kao majka Izraelu.
7Iisraelis lakkasid olemast põldurid, lakkasid, kuni tõusin mina, Deboora, tõusin kui Iisraeli ema.
8Tuđe bogove sebi izabraše, i zato im rat stade pred vrata. Za pet gradova ne bi nijednog štita! Nijednog kralja za četrdeset tisuća u Izraelu!
8Kui uusi jumalaid valiti, siis oli sõda väravais. Kas nähti kilpi või piiki Iisraeli neljakümnel tuhandel?
9Srce moje kuca za vođe izraelske, za narod što dragovoljno u boj kreće! Blagoslivljajte Jahvu!
9Minu süda kuulub Iisraeli käsuandjaile, võitlusvalmitele rahva hulgas. Kiitke Issandat!
10Vi koji na bijelim jašete magaricama, na sagovima sjedeći, i vi koji hodite putovima, pjevajte,
10Võikudel emaeeslitel ratsutajad, vaipadel istujad ja teekäijad - laulge sellest!
11uz povike razdraganih pastira kod pojila. Neka se slave dobročinstva Jahvina i vladavina njegova Izraelom! I narod Jahvin siđe na vrata.
11Laulge hõiskehääli veeammutuspaikades, seal ülistatakse Issanda õiglust, tema põldurite õiget panust Iisraelis, siis kui Issanda rahvas läks alla väravaisse.
12Probudi se, Deboro, ustani! Ustani, pjesmu zapjevaj! Hrabro! Ustani, Barače, vodi u roblje porobljivače svoje, sine Abinoamov!
12Virgu, virgu, Deboora! Virgu, virgu, laula laulu! Tõuse, Baarak, võta tagasi oma vangid, Abinoami poeg!
13Tad siđe na vrata Izrael, narod Jahvin pohrli junački.
13Tol korral läks jääk alla vägevate juurde, Issanda rahvas tuli kangelastena alla mu juurde.
14Iz Efrajima potekoše u dolinu, za njima stiže među čete tvoje Benjamin. Iz Makira stupaju glavari, iz Zebuluna oni što nose štap zapovjednički.
14Efraimist need, kes olid välja juurinud Amaleki, sinu järel Benjamin koos su hõimudega. Maakirist laskusid käsuandjad ja Sebulonist valitsuskepi kandjad.
15Knezovi Jisakarovi s Deborom bjehu, a Naftali pođe s Barakom, pohrli da ga stigne u dolini. Kod Rubenovih potoka dugo se savjetuju.
15Debooraga koos mu vürstid Issaskaris, ja nagu Issaskar, nõnda Baarak läkitati orgu tema kannul. Ruubeni rühmadel olid suured arupidamised.
16Zašto si ostao u torovima da slušaš sred stada svirku frule? Kod Rubenovih potoka dugo se savjetuju.
16Miks jäid istuma sadulakorvide vahele, kuulama karjaste vilesid? Ruubeni rühmadel olid suured arupidamised.
17Gilead osta s onu stranu Jordana. A zašto je Dan na stranim lađama? Zašto na obali mora Ašer sjedi, mirno prebiva u svojim zaljevima?
17Gilead jäi paigale teisele poole Jordanit, ja Daan, miks ta teenis võõrastes laevades? Aaser istus mererannas ja jäi oma valgmate juurde.
18Zebulun je narod što prkosi smrti s Naftalijem, na visoravnima.
18Sebulon on rahvas, kes osutas surmapõlgust, nõndasamuti Naftali välja kõrgete paikade peal.
19Došli su kraljevi, boj zametnuli, boj bili kraljevi kanaanski, u Tanaku, na vodi megidskoj, al' ni mrve srebra ne dobiše.
19Kuningad tulid, sõdisid, tol korral sõdisid Kaanani kuningad, Taanakis, Megiddo vee ääres, aga hõbedat nad saagiks ei saanud.
20Sa nebeskih staza vojevahu, vojevahu zvijezde prot' Siseri.
20Taevast taplesid tähed, oma teedelt taplesid need Siisera vastu.
21Sve otplavi potok Kišon, potok Kišon pradavni. Gazi čvrsto, moja dušo!
21Kiisoni jõgi uhtus nad ära, muinasaja jõgi, Kiisoni jõgi. Astu, mu hing, väega!
22Topot silan odjekuje: jure borci na konjima!
22Siis oli hobukapjade plaginat tema täkkude nelja ajades.
23"Proklinjite Meroz," Anđeo će Jahvin, "proklinjite žitelje njegove što Jahvi nisu u pomoć pritekli, u pomoć Jahvi s junacima."
23Needke Meeros, ütleb Issanda ingel, needke tõesti ta elanikud! Sest nad ei tulnud Issandale appi, Issandale appi kangelaste hulgas.
24Blagoslovljena među ženama bila Jaela, žena Hebera Kenijca, među ženama šatora nek' je slavljena!
24Õnnistatud olgu naiste hulgas Jael, keenlase Heberi naine, õnnistatud naiste hulgas telkides!
25On vode zaiska, mlijeka mu ona dade, u zdjelu dragocjenu nali mu povlake.
25Teine küsis vett, tema andis piima, ulatas kalli kausiga petipiima.
26Rukom lijevom za klinom segnu, a desnom za čekićem kovačkim. Udari Siseru, glavu mu razmrska, probode mu, razbi sljepoočicu.
26Ta sirutas käe vaia ja parema käe töömeeste vasara järele. Ta tagus Siiserat, lõhkus ta pea, purustas ja puuris läbi ta oimud.
27Do nogu pade joj, sruši se, leže, do nogu pade joj, sruši se; i gdje pade, mrtav osta.
27Jaeli jalgade juures vajus Siisera kokku, langes, jäi lamama, Jaeli jalgade juures ta vajus, langes. Kus ta vajus, seal ta langes tapetuna.
28Kroz prozor motri Siserina mati, kroz prozor motri, na rešetku jÓada: "Dugo mu se kola ne vraćaju: što im je zapreg tako spor?"
28Siisera ema vaatas aknast, kurtis läbi aknaava: Miks viibib ta vanker tulemast? Miks pole kuulda ta rakendite müra?
29Najmudrija zbori joj dvorkinja, sebi samoj ona odgovara:
29Tema targemad vürstinnad vastasid talle, ka ta ise andis enesele vastuse:
30"Plijen su našli pa ga dijele: po djevojku na ratnika, po djevojku i po dvije, halju-dvije za Siseru, vezen rubac za moj vrat!"
30Eks nad leia, jaga saaki? Tüdruk, kaks tüdrukut mehe kohta, kirjusid kangaid saagiks Siiserale, saagiks kirjusid kangaid, kirjatud rätik, kaks rätti saagikssaadute kaeltel.
31Tako neka ginu, Jahve, svi neprijatelji tvoji! A oni koji te ljube nek budu kao sunce kada se diže u svojemu sjaju! I zemlja bijaše mirna četrdeset godina.
31Nõnda hukkuvad kõik su vaenlased, Issand. Aga kes sind armastavad, need on otsekui päike, kui ta tõuseb oma võimuses.' Ja maal oli rahu nelikümmend aastat.