¹U ono vrijeme čitala se narodu knjiga Mojsijeva i ondje se našlo zapisano da Amonac i Moabac ne smiju nikada ući u zbor Božji,

¹Sel päeval loeti rahva kuuldes Moosese raamatut ja selles leiti olevat kirjutatud, et ammonlane ja moab ei tohtinud iialgi tulla Jumala kogudusse,

²jer nisu sinovima Izraelovima izašli u susret s kruhom i vodom, nego su čak najmili protiv njih Bileama da ih prokune, ali je naš Bog obratio kletvu u blagoslov.

²sellepärast et nad ei olnud Iisraeli lastele vastu tulnud leiva ja veega, vaid palkasid Bileami neid needma; meie Jumal aga muutis needmise õnnistamiseks.

³Kad su čuli Zakon, isključili su iz Izraela sve strance.

³Ja kui nad Seadust olid kuulnud, siis nad lahutasid kõik segarahva Iisraelist.

⁴A prije toga svećenik Elijašib, postavljen nad sobama Doma Boga našega, bijaše svom rođaku Tobiji

⁴Aga enne seda oli preester Eljasib, Toobija sugulane, kes oli pandud meie Jumala koja kambrite ülemaks,

⁵uredio prostranu sobu gdje su se prije ostavljali prinosi, tamjan, posuđe, desetine žita, vina i ulja, određene za levite, pjevače i vratare, i doprinosi za svećenike.

⁵sisustanud temale suure kambri, kuhu varem oli pandud roaohvreid, viirukit, riistu ning vilja-, veini- ja õlikümnist, mis oli määratud leviitidele, lauljatele ja väravahoidjatele, ja preestrite tõstelõive.

⁶U to vrijeme nisam bio u Jeruzalemu, jer sam trideset i druge godine babilonskog kralja Artakserksa otišao kralju; ali poslije nekog vremena izmolio sam u kralja

⁶Ma ei olnud Jeruusalemmas, kui see kõik juhtus, sest Artahsasta, Paabeli kuninga kolmekümne teisel aastal olin ma läinud kuninga juurde. Aga mõne aja pärast palusin ma kuningalt luba

⁷da se mogu vratiti u Jeruzalem. Tada doznadoh za zlo djelo što ga učini Elijašib uredivši Tobiji sobu u predvorjima Doma Božjega.

⁷ja tulin Jeruusalemma. Ja kui ma märkasin, missuguse pahateo Eljasib Toobija pärast oli teinud, sisustades temale kambri Jumala koja õues,

⁸To me veoma rasrdilo: izbacih iz sobe sav namještaj Tobijina stana

⁸siis ma sain väga pahaseks ja viskasin kõik Toobija koja asjad sellest kambrist välja.

⁹i naredih da se sobe očiste, zatim unesoh onamo posuđe Doma Božjega, prinose i tamjan.

⁹Ja ma käskisin kambrid puhtaks teha ning viisin sinna tagasi Jumala koja riistad, roaohvrid ja viiruki.

¹⁰Doznadoh i to da levitima nisu davali njihovih dijelova i da su se i leviti i pjevači, određeni za službu, razbježali svaki u svoje polje.

¹⁰Siis ma sain teada, et leviitidele ei olnud antud nende osa ja seepärast olid leviidid ja lauljad, kes pidid teenistust pidama, põgenenud igaüks oma põllule.

¹¹I prekorih odličnike i rekoh: "Zašto je zapušten Dom Božji?" Zatim skupih levite i pjevače i vratih ih k njihovim službama.

¹¹Ja ma riidlesin ülematega ning ütlesin: 'Mispärast on Jumala koda maha jäetud?' Ja ma kogusin nad kokku ning panin nad nende ametisse.

¹²Tada je sva Judeja donosila u spremišta desetinu žita, vina i ulja.

¹²Ja kogu Juuda tõi kümnist viljast, veinist ja õlist varaaitadesse.

¹³Nad spremištima postavio sam svećenika Šelemju, književnika Sadoka i levita Pedaju, a uz njih Hanana, sina Zakura, sina Matanijina. Njih su smatrali pouzdanima; njihova je dužnost bila da dijele svojoj braći.

¹³Ja ma määrasin varaaitade ülemaiks preester Selemja ja kirjatundja Saadoki, ja leviitide hulgast Pedaja, ja neile abiliseks Haanani, Mattanja poja Sakkuri poja; sest neid peeti ustavaiks ja nende kohus oli jagada oma vendadele.

¹⁴Zato, sjeti se mene, Bože moj: ne prezri mojih pobožnih djela koja učinih za Dom Boga svoga i za službu u njemu.

¹⁴Mõtle, mu Jumal, minu peale selle pärast! Ära kustuta mu häid tegusid, mis ma olen teinud oma Jumala koja ja selle teenistuse heaks!

¹⁵U ono sam vrijeme vidio u Judeji ljude koji gaze u tijescima u dan subotnji; drugi su nosili snopove žita, tovarili na magarce vino, grožđe, smokve i svakojake terete da ih u dan subotnji unesu u Jeruzalem. I prekorih ljude što u taj dan prodaju živež.

¹⁵Neil päevil nägin ma Juudamaal mõningaid, kes hingamispäeval surutõrsi sõtkusid ja kes viljakoormaid tõid ja eeslite selga panid, nõndasamuti ka veini, viinamarju, viigimarju ja igasuguseid koormaid hingamispäeval Jeruusalemma tõid; ja ma manitsesin neid, et nad sel päeval toiduaineid müüsid.

¹⁶A Tirci koji su živjeli u Jeruzalemu donosili su onamo ribu i svakovrsnu robu da je prodaju Židovima u subotu.

¹⁶Seal elas ka tüüroslasi, kes tõid kala ja igasugust kaupa ning müüsid hingamispäeval juutidele Jeruusalemmas.

¹⁷Prekorih judejske velikaše i rekoh im: "Kakvo to zlo djelo činite i skrnavite dan subotnji?

¹⁷Siis ma riidlesin Juuda suurnikega ja ütlesin neile: 'Mis kõlvatu tegu see on, mida te teete, et te hingamispäeva teotate?

¹⁸Nisu li tako činili i vaši oci te je Bog naš doveo svu ovu nesreću na nas i na ovaj grad? A zar vi želite umnažati gnjev protiv Izraela skrnaveći subotu?"

¹⁸Eks teinud teie vanemad nõndasamuti ja eks lasknud meie Jumal tulla kogu selle õnnetuse meie ja selle linna peale? Ja hingamispäeva teotades te suurendate veelgi viha Iisraeli vastu.'

¹⁹I zapovjedih još da uoči subote, kad se mrak spusti na jeruzalemska vrata, zatvore njihova krila i rekoh neka se ne otvaraju do iza subote! Postavio sam nekoliko svojih momaka na vrata da se ne unosi nikakav tovar u dan subotnji.

¹⁹Ja niipea kui Jeruusalemma väravais hingamispäeva eel oli läinud pimedaks, käskisin ma väravad sulgeda ja lubasin need avada alles pärast hingamispäeva; ja ma seadsin mõned oma sulastest väravate juurde, et hingamispäeval ükski koorem sisse ei tuleks.

²⁰Jednom su ili dvaput trgovci i prodavači svakovrsne robe proveli noć izvan Jeruzalema,

²⁰Siis jäid kaupmehed ja igasuguse kauba müüjad kord või kaks väljapoole Jeruusalemma.

²¹ali sam ih upozorio i rekao im: "Zašto provodite noć pod zidom? Ako to ponovite, dignut ću na vas ruku!" Od toga vremena nisu više dolazili u subotu.

²¹Ja ma manitsesin neid ning ütlesin neile: 'Miks jääte ööseks müüri taha? Kui te seda veel kord teete, siis ma pistan oma käe teie külge!' Sellest ajast ei tulnud nad enam hingamispäeval.

²²Zapovjedio sam levitima da se očiste i da dođu čuvati vrata, kako bi se svetkovao dan subotnji. I za ovo se spomeni mene, Bože moj, i smiluj mi se po svome velikom milosrđu!

²²Ja ma käskisin leviite, et nad endid puhastaksid ja tuleksid väravaid valvama, et hingamispäeva pühitsetaks. Mõtle minu peale, mu Jumal, sellegi pärast, ja ole mulle armuline oma rohke helduse pärast!

²³Onih sam dana vidio i Židove koji se bijahu oženili Ašdođankama, Amonkama i Moapkama.

²³Neil päevil nägin ma ka juute, kes olid naiseks võtnud asdodlasi, ammonlasi ja moabe.

²⁴Polovica njihovih sinova govorila je ašdodski ili jezikom ovoga ili onoga naroda: više nisu znali govoriti židovski.

²⁴Ja nende lastest rääkisid pooled asdodi keelt või mõne muu rahva keelt, aga juudi keelt nad ei osanud rääkida.

²⁵Korio sam ih i proklinjao, neke sam i tukao, čupao im kose i zaklinjao ih Bogom: "Ne dajite svojih kćeri njihovim sinovima i ne uzimajte žene od njihovih kćeri za svoje sinove, a ni za sebe!

²⁵Siis ma riidlesin nendega ja sajatasin neid, peksin neist mõningaid mehi ja katkusin neilt karvu; ja ma vannutasin neid Jumala nimel: 'Te ei tohi anda oma tütreid nende poegadele ega võtta nende tütreid oma poegadele või iseendile!

²⁶Nije li u tome sagriješio Salomon, kralj Izraelov? Među mnogim narodima nije bilo kralja njemu ravna. Bio je drag Bogu svome i Gospod ga je postavio kraljem nad svim Izraelom. Ali su i njega tuđinke navele na grijeh!

²⁶Eks ole Saalomon, Iisraeli kuningas, selle läbi pattu teinud? Paljude rahvaste hulgas ei olnud tema sarnast kuningat; ta oli oma Jumalale armas ja Jumal pani tema kuningaks kogu Iisraelile, aga tedagi saatsid võõramaa naised pattu tegema.

²⁷Treba li slušati kako i vi činite veliko zlo i postajete nevjerni Bogu našemu ženeći se tuđinkama?"

²⁷Kas me siis peame kuulma teistki, et teete samasugust suurt pahategu, võttes võõramaa naisi ja murdes nõnda meie Jumalale truudust?'

²⁸Jedan od sinova Jojade, sina velikog svećenika Elijašiba, bijaše zet Horonjaninu Sanbalatu. Njega sam otjerao od sebe.

²⁸Ja üks ülempreester Eljasibi poja Joojada poegadest oli hooronlase Sanballati väimees, aga ma ajasin ta enese juurest ära.

²⁹Spomeni se, Bože moj, ovih ljudi, jer su oskvrnuli svećeništvo i zavjet svećenički i levitski.

²⁹Mu Jumal, pea neid meeles, et nad on rüvetanud preestriametit ning preestrite ja leviitide lepingut!

³⁰Tako sam ih očistio od svega tuđega i opet uspostavio službe svećenika i levita dodijelivši svakome njegov posao.

³⁰Nõnda ma puhastasin neid kõigest võõrast ja seadsin teenistuskorrad preestritele ja leviitidele, igaühele tema töö,

³¹Uredio sam i da se nose drva u određene dane i prvine. Sjeti me se, Bože moj, za moje dobro!

³¹ning puude ja uudsevilja toomiseks määratud ajad. Meenuta, mu Jumal, seda minu heaks!'