¹Što ćemo dakle reći? Što je Abraham, otac naš, našao po tijelu?

¹Mis me siis ütleme oma lihase esiisa Aabrahami leidnud olevat?

²Doista, ako je Abraham po djelima opravdan, ima se čime dičiti - ali ne pred Bogom.

²Sest kui Aabraham on mõistetud õigeks tegude tõttu, siis tal on, millega kiidelda, kuid mitte Jumala ees.

³Ta što veli Pismo? Povjerova Abraham Bogu i uračuna mu se u pravednost.

³Sest mida ütleb Pühakiri? 'Aabraham uskus Jumalat, ja see arvestati talle õiguseks.'

⁴Onomu tko radi ne računa se plaća kao milost, nego kao dug.

⁴Tegude tegijale ei arvestata palka mitte armust, vaid vastavalt võlale.

⁵Onomu tko ne radi, a vjeruje u Onoga koji opravdava bezbožnika, vjera se uračunava u pravednost,

⁵Aga sellele, kes tegusid ei tee, vaid usub temasse, kes teeb õigeks jumalakartmatu, arvestatakse õiguseks tema usk,

⁶kao što i David blaženim proglašuje čovjeka kojemu Bog uračunava pravednost bez djela:

⁶nõnda nagu Taavet ütleb õndsa olevat inimese, kellele Jumal arvestab õigust tegudest sõltumatult:

⁷Blaženi oni kojima je zločin otpušten, kojima je grijeh pokriven!

⁷'Õndsad on need, kelle ülekohus on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud.

⁸Blago čovjeku komu Gospodin ne ubraja krivnju.

⁸Õnnis on mees, kelle pattu Issand ei arvesta.'

⁹Ide li dakle ovo blaženstvo samo obrezane ili i neobrezane? Ta velimo: Vjera se Abrahamu uračuna u pravednost.

⁹Kas see õndsusekuulutus käib nüüd ümberlõigatute või ka ümberlõikamatute kohta? Me ju ütleme: Aabrahamile arvestati usk õiguseks.

¹⁰A kako mu se uračuna? Već obrezanu ili još neobrezanu? Ne obrezanu, nego neobrezanu!

¹⁰Kuidas seda siis arvestati? Kas siis, kui ta oli ümberlõigatu või alles ümber lõikamata? Seda tehti, kui ta ei olnud ümber lõigatud, vaid ümber lõikamata.

¹¹I znak obrezanja primi kao pečat pravednosti koju je po vjeri zadobio još neobrezan, da bude ocem svih vjernika: neobrezanih - te im se uračuna pravednost -

¹¹Ja ümberlõikamise tähise sai ta selle usu õiguse pitseriks, mis tal oli juba ümberlõikamata põlves, et ta oleks kõikide isa, kes usuvad ümberlõikamata põlves, et õigus arvestataks ka neile,

¹²i ocem obrezanih, ne onih koji su samo obrezani, nego onih koji uz to idu stopama vjere još neobrezana oca našeg Abrahama.

¹²ja et ta oleks ka nende ümberlõigatute isa, kes ei ole üksnes ümber lõigatud, vaid käivad ka meie isa Aabrahami usu jälgedes, mis tal oli ümberlõikamata põlves.

¹³Doista, obećanje da će biti baštinik svijeta nije Abrahamu ili njegovu potomstvu dano na temelju nekog zakona, nego na temelju pravednosti vjere.

¹³Jah, seda tõotust, et ta saab maailma pärijaks, ei antud Aabrahamile ega tema soole Seaduse kaudu, vaid usuõiguse kaudu.

¹⁴Jer ako su baštinici oni iz Zakona, prazna je vjera, jalovo obećanje.

¹⁴Sest kui need, kes on Seadusest, oleksid pärijad, siis oleks usk muutunud tühjaks ja tõotus oleks tühistatud.

¹⁵Ta Zakon rađa gnjev; gdje pak nema Zakona, nema ni prekršaja.

¹⁵Sest Seadus soetab viha, aga kus Seadust ei ole, seal ei ole ka üleastumist.

¹⁶Zato - zbog vjere da bude po milosti to obećanje zajamčeno svemu potomstvu, ne potomstvu samo po Zakonu, nego i po vjeri Abrahama, koji je otac svih nas -

¹⁶Seepärast siis on pärijaks saamine usust, et see oleks armust ja tõotus jääks kindlaks kogu soole, mitte ainult sellele, kes on Seadusest, vaid ka sellele, kes on Aabrahami usust, kes on meie kõikide isa -

¹⁷kao što je pisano: Ocem mnoštva naroda ja te postavljam - pred Onim komu povjerova, pred Bogom koji oživljuje mrtve i zove da bude ono što nije.

¹⁷nõnda nagu on kirjutatud: 'Ma olen su pannud paljude rahvaste isaks!' - Jumala ees, keda ta on uskunud, kes teeb elavaks surnud ja kutsub olematuid nagu olevaid.

¹⁸U nadi protiv svake nade povjerova Abraham da postane ocem naroda mnogih po onom što je rečeno: Toliko će biti tvoje potomstvo.

¹⁸Aabraham uskus, kui lootus näis lootusetu, et ta saab paljude rahvaste isaks, selle ütluse järgi: 'Nõnda peab olema sinu sugu.'

¹⁹Nepokolebljivom vjerom promotri on tijelo svoje već obamrlo - bilo mu je blizu sto godina - i obamrlost krila Sarina.

¹⁹Ta ei jäänud usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud, ligi saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda.

²⁰Ali pred Božjim obećanjem nije nevjeran dvoumio, nego se vjerom ojačao davši slavu Bogu,

²⁰Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai vägevaks usus, ülistades Jumalat

²¹posve uvjeren da on može učiniti što je obećao.

²¹ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud.

²²Zato mu se i uračuna u pravednost.

²²Seepärast see arvestatigi talle õiguseks.

²³Ali nije samo za nj napisano: Uračuna mu se,

²³Aga et see arvestati talle õiguseks, ei ole kirjutatud üksnes tema pärast,

²⁴nego i za nas kojima se ima uračunati, nama što vjerujemo u Onoga koji od mrtvih uskrisi Isusa, Gospodina našega,

²⁴vaid ka meie pärast, kellele see samuti arvestatakse, sest me usume temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse,

²⁵koji je predan za opačine naše i uskrišen radi našeg opravdanja.

²⁵kes loovutati meie üleastumiste pärast ja äratati üles meie õigekssaamise pärast.