1Přednímu z kantorů na machalat, vyučující žalm Davidův.
1Laulujuhatajale: kurval viisil laulda; Taaveti õpetuslaul.
2Říká blázen v srdci svém: Není Boha. Porušeni jsou, a ohavnou páší nepravost; není, kdo by činil dobré.
2Meeletu ütleb oma südames: 'Jumalat ei ole!' Nad talitavad riivatult ja jõledasti, ei ole kedagi, kes head teeb.
3Bůh s nebe popatřil na syny lidské, aby viděl, byl-li by kdo rozumný a hledající Boha.
3Jumal vaatab taevast inimlaste peale, et näha, kas on mõistlikku, kedagi, kes otsib Jumalat.
4Aj, každý z nich nazpět odšel, napořád neužiteční učiněni jsou; není, kdo by činil dobré, není ani jednoho.
4Kõik nad on taganenud, üheskoos on nad läinud raisku; ei ole kedagi, kes head teeb, mitte ühtainustki.
5Zdaliž nevědí všickni činitelé nepravosti, lid můj sžírajíce, jako by chléb jedli? Boha pak nevzývají.
5Kas seda siis ei mõista need, kes teevad nurjatust, kes söövad mu rahvast, nagu süüakse leiba? Jumala poole nad ei hüüa.
6Tuť se náramně strašiti budou, kdež není strachu. Bůh zajisté rozptýlí kosti těch, kteříž tě vojensky oblehli; zahanbíš je, nebo Bůh pohrdl jimi. [ (Psalms 53:7) Ó by z Siona dáno bylo spasení Izraelovi. Když Bůh zase přivede zajaté lidu svého, plésati bude Jákob, a veseliti se Izrael. ]
6Seal valdab neid hirm, kus ei ole hirmu põhjust, sest Jumal pillab laiali selle luud, kes seab leeri sinu vastu. Sa saadad nad häbisse, sest Jumal on nad hüljanud.
7Oh, et Iisraelile tuleks pääste Siionist! Kui Jumal oma rahva vangipõlve pöörab, siis hakkab Jaakob ilutsema, Iisrael saab rõõmsaks.