1 "Disgyn, ac eistedd yn y lludw, ti, ferch wyry Babilon. Eistedd ar y llawr yn ddiorsedd, ti, ferch y Caldeaid; ni'th elwir byth eto yn dyner a moethus.
1Astu alla ja istu põrmu, neitsi, Paabeli tütar! Istu maha aujärjeta, kaldealaste tütar! Sest enam ei nimetata sind õrnaks ja hellitatuks.
2 Cymer y meini melin i falu blawd, tyn dy orchudd, rhwyga dy sgert, dangos dy gluniau, rhodia trwy ddyfroedd.
2Võta käsikivi ja jahvata jahu; pane loor ära, tõsta seelikuserv üles, paljasta sääred, kahla läbi jõgede!
3 Dangoser dy noethni, a gweler dy warth. Dygaf ddial, ac nid arbedaf neb."
3Su häbe paljastatakse, sinugi häbistust nähakse. Mina tasun kätte ega lase manguda kedagi, ütleb meie lunastaja,
4 Ein gwaredydd yw Sanct Israel; ARGLWYDD y Lluoedd yw ei enw.
4kelle nimi on vägede Issand, Iisraeli Püha.
5 "Eistedd yn fud, dos i'r tywyllwch, ti, ferch y Caldeaid; ni'th elwir byth eto yn arglwyddes y teyrnasoedd.
5Istu vaikselt ja mine pimedusse, kaldealaste tütar, sest enam ei nimetata sind kuningriikide käskijannaks!
6 Digiais wrth fy mhobl, halogais fy etifeddiaeth, rhoddais hwy yn dy law; ond ni chymeraist drugaredd arnynt, gwnaethost yr iau yn drwm ar yr oedrannus.
6Mina vihastasin oma rahva peale, teotasin oma pärisosa ja andsin nad su kätte; sina ei osutanud neile halastust, raugalegi panid peale oma üliränga ikke
7 Dywedaist, 'Byddaf yn arglwyddes hyd byth', ond nid oeddit yn ystyried hyn, nac yn cofio sut y gallai ddiweddu.
7ja ütlesid: 'Ma olen igavesti käskijanna.' Sa ei võtnud neid asjaolusid südamesse ega mõelnud, kuidas see lõpeb.
8 Yn awr, ynteu, gwrando ar hyn, y foethus, sy'n eistedd mor gyfforddus, sy'n dweud wrthi ei hun, 'Myfi, 'does neb ond myfi. Ni fyddaf fi'n eistedd yn weddw, nac yn gwybod beth yw colli plant.'
8Aga kuule nüüd seda, sa himur, kes elad muretult, üteldes südames: 'Mina, ja ei keegi muu! Mina ei ela lesena ega tunne lastetust!'
9 Fe ddaw'r ddau beth hyn arnat ar unwaith, yr un diwrnod � colli plant a gweddwdod, a'r ddau'n dod arnat yn llawn, er bod dy hudoliaeth yn aml a'th swynion yn nerthol.
9Ent äkki ühel päeval on need mõlemad sul käes: lastetus ja lesepõlv. Need tabavad sind täiel jõul, hoolimata su paljudest nõidustest, hoolimata su suurest lausumisvõimest.
10 "Pan oeddit yn ymddiried yn dy ddrygioni, dywedaist, ''Does neb yn fy ngweld.' 'Roedd dy ddoethineb a'th wybodaeth yn dy gamarwain, a dywedaist, 'Myfi, 'does neb ond myfi.'
10Sa olid oma kurjuses julge ja ütlesid: 'Ükski ei näe mind!' Su tarkus ja su teadmised eksitasid sind ja sa ütlesid südames: 'Mina, ja ei keegi muu!'
11 Ond fe ddaw arnat ti ddinistr na wyddost sut i'w swyno; fe ddisgyn arnat ddistryw na elli mo'i ochelyd. Daw trychineb arnat yn sydyn, heb yn wybod iti.
11Seepärast tabab sind õnnetus, mida sa ei oska eemale manada; su peale langeb hukatus, mida sa ei suuda tõrjuda; äkitselt tuleb su üle torm, mida sa ei aimagi.
12 "Glu375?n wrth dy swynion a'th hudoliaethau aml y buost yn ymflino � hwy o'th ieuenctid � efallai y cei help ganddynt; efallai y medri godi arswyd drwyddynt.
12Astu ometi ette oma lausumiste ja oma paljude nõidustega, millega sa ennast oled väsitanud noorpõlvest peale; võib-olla sa suudad abi tuua, võib-olla hirmutada!
13 'Rwyt wedi dy lethu gan nifer dy gynghorwyr; bydded iddynt sefyll yn awr a'th achub � dewiniaid y nefoedd a gwylwyr y s�r, sy'n proffwydo bob mis yr hyn a ddigwydd iti.
13Sa oled ennast väsitanud oma paljude nõuandjatega; astugu nad ometi ette ja päästku sind, taevatundjad, tähtede seletajad, kes kuulutavad iga noorkuu ajal, mis sulle juhtub.
14 Edrych, y maent fel us, a'r t�n yn eu hysu; ni fedrant eu harbed eu hunain rhag y fflam. Nid glo i dwymo wrtho yw hwn, nid t�n i eistedd o'i flaen.
14Vaata, need on otsekui kõrred, tuli põletab need; nad ei suuda päästa oma hinge leegi võimusest. See ei ole söelõõm soojenduse tarvis ega tulepaistus, mille ees istuda.
15 Fel hyn y bydd y rhai y buost yn ymflino � hwy ac yn ymh�l � hwy o'th ieuenctid; tr�nt ymaith bob un i'w ffordd ei hun, heb allu dy waredu."
15Nõnda käib su nõidujate käsi, kelle pärast sa oled vaeva näinud noorpõlvest peale: igaüks vaarub omale poole, ükski ei päästa sind.