1 Pam, ARGLWYDD, y sefi draw, ac ymguddio yn amser cyfyngder?
1Issand, miks sa seisad kaugel, miks sa peidad ennast hädaajal?
2 Y mae'r drygionus yn ei falchder yn ymlid yr anghenus; dalier ef yn y cynlluniau a ddyfeisiodd.
2Vaesed saavad vaevatud riivatute uhkusest, olles kinni kavaluste kaudu, mis nad on välja mõelnud.
3 Oherwydd ymffrostia'r drygionus yn ei chwant ei hun, ac y mae'r barus yn melltithio ac yn dirmygu'r ARGLWYDD.
3Sest õel kiitleb oma hinge ihaldustest ja ahne kirub, põlastab Issandat.
4 Nid yw'r drygionus ffroenuchel yn ei geisio, nid oes lle i Dduw yn ei holl gynlluniau.
4Õel oma ülbuses hoopleb: 'Tema kättemaksu ei tule! Jumalat ei ole!' - need on kõik tema mõtted.
5 Troellog yw ei ffyrdd bob amser, y mae dy farnau di y tu hwnt iddo; ac am ei holl elynion, fe'u dirmyga.
5Tema käigud õnnestuvad alati; sinu õiglased kohtud on eemal kõrgel ta meelest; ta puhub kõigi oma vastaste peale.
6 Fe ddywed ynddo'i hun, "Ni'm symudir; trwy'r cenedlaethau ni ddaw niwed ataf."
6Ta ütleb oma südames: 'Mina ei kõigu, põlvest põlve ma olen see, kellele ei juhtu õnnetust!'
7 Y mae ei enau'n llawn melltith, twyll a thrais; y mae cynnen a drygioni dan ei dafod.
7Ta suu on täis sajatusi, kavalust ja rõhumist; ta keele all on vaev ja nurjatus.
8 Y mae'n aros mewn cynllwyn yn y pentrefi, ac yn lladd y diniwed yn y dirgel; gwylia ei lygaid am yr anffodus.
8Ta istub varitsemas õuede taga, salajases paigas ta tapab süütu, ta silmad luuravad õnnetut.
9 Llecha'n ddirgel fel llew yn ei ffau; llecha er mwyn llarpio'r truan, ac fe'i deil trwy ei dynnu i'w rwyd;
9Ta varitseb salajases paigas nagu lõvi padrikus; ta varitseb, et tabada viletsat; ta tababki tema, tõmmates teda oma võrku.
10 caiff ei ysigo a'i ddarostwng ganddo, ac fe syrthia'r anffodus i'w grafangau.
10Ta küürutab ja lömitab, ja õnnetud langevad ta vägevate küünte vahele.
11 Dywed yntau ynddo'i hun, "Anghofiodd Duw, cuddiodd ei wyneb ac ni w�l ddim."
11Ta ütleb oma südames: 'Jumal on unustanud, ta on oma palge peitnud, ta ei näe ilmaski!'
12 Cyfod, ARGLWYDD; O Dduw, cod dy law; nac anghofia'r anghenus.
12Tõuse, Issand, tõsta oma käsi üles, oh Jumal! Ära unusta viletsaid!
13 Pam y mae'r drygionus yn dy ddirmygu, O Dduw, ac yn tybio ynddo'i hun nad wyt yn galw i gyfrif?
13Mispärast teotab õel Jumalat? Ta mõtleb oma südames, et sina ei hooli sellest.
14 Ond yn wir, yr wyt yn edrych ar helynt a gofid, ac yn sylwi er mwyn ei gymryd yn dy law; arnat ti y dibynna'r anffodus, ti sydd wedi cynorthwyo'r amddifad.
14Sina oled seda näinud, sest sina näed vaeva ja meelekibedust, et tasuda oma käega; õnnetu jätab enese sinu hooleks, sina oled vaeslapse abimees.
15 Dryllia nerth y drygionus a'r anfad; chwilia am ei ddrygioni nes ei ddihysbyddu.
15Murra katki õelate käsivars, maksa kätte kurja õelus, kuni sa seda enam ei leia!
16 Y mae'r ARGLWYDD yn frenin byth bythoedd; difethir y cenhedloedd o'i dir.
16Issand on kuningas ikka ja igavesti, paganad on kadunud tema maalt.
17 Clywaist, O ARGLWYDD, ddyhead yr anghenus; yr wyt yn cryfhau eu calon wrth wrando arnynt,
17Viletsate igatsemist sa kuuled, Issand; sina kinnitad nende südant, su kõrv paneb neid tähele,
18 yn gweinyddu barn i'r amddifad a'r gorthrymedig, rhag i feidrolion beri ofn mwyach.
18et mõista õiglast kohut vaeslapsele ja rõhutule, et mullast saadud inimene enam ei ajaks hirmu peale.