¹ Yr wyf wedi dod i'm gardd, fy chwaer a'm priodferch; cesglais fy myrr a'm perlysiau, a bwyta fy niliau a'm m�l, ac yfed fy ngwin a'm llaeth. Gyfeillion, bwytewch ac yfwch, nes meddwi ar gariad.

¹'Ma tulen oma rohuaeda, mu õeke, mu pruut! Ma nopin oma mürri ja palsamit, ma söön oma kärgi ja mett, ma joon oma veini ja piima. Sööge, sõbrad, jooge, ja joobuge armastusest!'

² Yr oeddwn yn cysgu, ond �'m calon yn effro. Ust! Y mae fy nghariad yn curo: "Agor imi, fy chwaer, f'anwylyd, fy ngholomen, yr un berffaith yn fy ngolwg, oherwydd y mae fy ngwallt yn diferu o wlith, a'm barf o ddefnynnau'r nos."

²'Ma uinusin, aga mu süda oli ärkvel. Kuule! Mu kallim koputab: 'Ava mulle, mu õeke, mu kullake, mu tuvike, mu süütuke! Sest mu pea on täis kastet, täis ööpiisku mu kiharad.'

³ Ond yr wyf wedi diosg fy mantell; a oes raid imi ei gwisgo eto? Yr wyf wedi golchi fy nhraed; a oes raid imi eu maeddu eto?

³Ma olen oma rüü seljast võtnud, kas peaksin jälle riietuma? Ma olen oma jalad pesnud, kas peaksin need jälle tolmuseks tegema?

⁴ Pan roes fy nghariad ei law ar y glicied, yr oeddwn wedi fy nghynhyrfu trwof.

⁴Siis mu kallim pistis oma käe läbi ava ja mu süda hakkas põksuma tema pärast.

⁵ Codais i agor i'm cariad, ac yr oedd fy nwylo'n diferu o fyrr, a'r myrr o'm bysedd yn llifo ar ddolennau'r clo.

⁵Ma tõusin, et oma kallimale avada. Mu käed tilgutasid mürri ja mu sõrmed sula mürri riivi õnarasse.

⁶ Pan agorais i'm cariad, yr oedd wedi cilio a mynd ymaith, ac yr oeddwn yn drist am ei fod wedi mynd; chwiliais amdano, ond heb ei gael; gelwais arno, ond nid oedd yn ateb.

⁶Ma avasin oma kallimale, aga mu kallim oli pöördunud ja läinud. Ma jäin hingetuks tema rääkimise pärast. Ma otsisin teda, aga ei leidnud, hüüdsin teda, aga ta ei vastanud mulle.

⁷ Daeth y gwylwyr i'm cyfarfod, wrth iddynt fynd o amgylch y dref, a rhoesant gurfa imi a'm niweidio; bu i'r rhai oedd yn gwylio'r mur ddwyn fy mantell oddi arnaf.

⁷Vahid, kes uitavad linnas, leidsid mu, peksid mind, haavasid mind; nad võtsid minult hõlsti, need müüride vahid.

⁸ Ferched Jerwsalem, yr wyf yn ymbil arnoch. Os dewch o hyd i'm cariad, dywedwch wrtho fy mod yn glaf o gariad.

⁸Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred: kui te leiate mu kallima, mida te siis temale ütlete? Et ma olen armastusest haige.'

⁹ A yw dy gariad di yn well nag eraill, O ti, y decaf o ferched? A yw dy gariad di yn well nag eraill, i beri iti ymbil fel hyn arnom?

⁹'Mispoolest on su kallim teistest parem, sa ilusaim naistest? Mispoolest on su kallim teistest parem, et sa meid nõnda vannutad?'

¹⁰ Y mae fy nghariad yn deg a gwridog, yn sefyll allan ymysg deng mil.

¹⁰'Minu kallim on priske ja jumekas, silmapaistvaim kümne tuhande hulgast!

¹¹ Y mae ei ben fel aur coeth, a'i wallt yn gyrliog, yn ddu fel y fr�n.

¹¹Tema pea on puhtaim kuld, tema datlipöörise sarnased kiharad on ronkmustad.

¹² Y mae ei lygaid fel colomennod wrth ffrydiau du373?r, wedi eu golchi � llaeth, a'u gosod yn briodol yn eu lle.

¹²Tema silmad on nagu tuvid veeojade ääres, piimas pestud, taradel istumas.

¹³ Y mae ei ruddiau fel gwely perlysiau yn gwasgaru persawr; y mae ei wefusau fel lil�au yn diferu o fyrr rhedegog.

¹³Tema põsed on nagu palsamipeenar, vürtside laekad; tema huuled on liiliad, millelt nõrgub sula mürri.

¹⁴ Y mae ei ddwylo fel dysglau aur yn llawn gemau; y mae ei gorff fel gwaith ifori wedi ei orchuddio � saffir.

¹⁴Tema käsivarred on kullakangid, täis krüsoliidikive; tema kõht on elevandiluukilp, safiiridega kaetud.

¹⁵ Y mae ei goesau fel colofnau o farmor, wedi eu gosod ar sylfaen o aur, a'i ymddangosiad fel Lebanon, mor urddasol �'r cedrwydd.

¹⁵Tema sääred on marmorsambad, asetatud puhtast kullast aluseile; tema on kujult Liibanoni sarnane, otsekui valitud seedrid.

¹⁶ Y mae ei wefusau yn felys; y mae popeth ynddo'n ddymunol. Un fel hyn yw fy nghariad, un fel hyn yw fy nghyfaill, O ferched Jerwsalem.

¹⁶Tema suulagi on väga magus, ta on läbi ja läbi armas. Niisugune on minu kallim, jah, niisugune on minu sõber, Jeruusalemma tütred.'