¹ Yn y dydd hwnnw cenir y g�n hon yng ngwlad Jwda: Y mae gennym ddinas gadarn; y mae'n gosod iachawdwriaeth yn furiau a chaerau iddi.

¹På den tiden skall man sjunga denna sång i Juda land: »Vår stad giver oss styrka; murar och värn bereda oss frälsning.

² Agorwch y pyrth i'r genedl gyfiawn ddod i mewn, y genedl sy'n cadw'r ffydd.

²Låten upp portarna, så att ett rättfärdigt folk får draga därin, ett som håller tro.

³ Yr wyt yn cadw mewn heddwch perffaith y sawl sydd �'i feddylfryd arnat, am ei fod yn ymddiried ynot.

³Den som är fast i sitt sinne bevarar du i frid, i frid; ty på dig förtröstar han.

⁴ Ymddiriedwch yn yr ARGLWYDD o hyd, canys craig dragwyddol yw'r ARGLWYDD Dduw.

⁴Förtrösten då på HERREN till evig tid; ty HERREN, HERREN är en evig klippa.

⁵ Y mae'n tynnu i lawr breswylwyr yr uchelder a'r ddinas ddyrchafedig; fe'i gwna'n wastad, yn gydwastad �'r llawr, a'i bwrw i'r llwch;

⁵Ty dem som trona i höjden, dem störtar han ned, ja, den höga staden; han ödmjukar den, ödmjukar den till jorden, han slår den ned i stoftet.

⁶ fe'i sethrir dan draed, traed y rhai truenus, a than sang y rhai tlawd.

⁶Den trampas under fötterna, under de förtrycktas fötter, under de armas steg.»

⁷ Y mae'r llwybr yn wastad i'r rhai cyfiawn; gwnei ffordd y cyfiawn yn llyfn;

⁷Men den rättfärdiges väg är jämn; åt den rättfärdige bereder du en jämnad stig.

⁸ edrychwn ninnau atat ti, O ARGLWYDD, am lwybr dy farnedigaethau; d'enw di a'th goffa di yw ein dyhead dwfn.

⁸Ja, på dina domars väg, HERRE, förbida vi dig; till ditt namn och ditt pris står vår själs trängtan.

⁹ Deisyfaf di �'m holl galon drwy'r nos, a cheisiaf di'n daer gyda'r wawr; oherwydd pan fydd dy farnedigaethau yn y wlad, bydd trigolion byd yn dysgu cyfiawnder.

⁹Min själ trängtar efter dig om natten, och anden i mig söker dig bittida; ty när dina domar drabbar jorden, lära sig jordkretsens inbyggare rättfärdighet.

¹⁰ Er gwneud cymwynas �'r annuwiol, ni ddysg gyfiawnder; fe wna gam hyd yn oed mewn gwlad gyfiawn, ac ni w�l fawredd yr ARGLWYDD.

¹⁰Om nåd bevisas mot den ogudaktige, så lär han sig icke rättfärdighet; i det land, där rätt skulle övas, gör han då vad orätt är och ser icke HERRENS höghet.

¹¹ O ARGLWYDD, dyrchafwyd dy law, ond nis gwelant; gad iddynt weld dy s�l dros dy bobl, a chywilyddio; a bydded i d�n d'elyniaeth eu hysu.

¹¹HERRE, din hand är upplyft, men de se det icke; må de nu med blygsel se din nitälskan för folket; ja, må eld förtära dina ovänner.

¹² ARGLWYDD, ti sy'n trefnu heddwch i ni, oherwydd ti a wnaeth ein holl weithredoedd trosom.

¹²HERRE, du skall skaffa frid åt oss, ty allt vad vi hava uträttat har du utfört åt oss.

¹³ O ARGLWYDD ein Duw, er i arglwyddi eraill reoli trosom, dy enw di yn unig a gydnabyddwn.

¹³HERREN, vår Gud, andra herrar än du hava härskat över oss, men allenast dig prisa vi, allenast ditt namn.

¹⁴ Y maent yn feirw, heb fedru byw, yn gysgodion, heb fedru codi mwyach. I hynny y cosbaist hwy a'u difetha, a diddymu pob atgof amdanynt.

¹⁴De döda få icke liv igen, skuggorna stå ej åter upp; därför hemsökte och förgjorde du dem och utrotade all deras åminnelse.

¹⁵ Ond cynyddaist y genedl, O ARGLWYDD, cynyddaist y genedl, a'th ogoneddu dy hun; estynnaist holl derfynau'r wlad.

¹⁵Du förökade en gång folket, HERRE; du förökade folket och bevisade dig härlig; du utvidgade landets alla gränser.

¹⁶ Mewn adfyd, O ARGLWYDD, 'roeddym yn dy geisio, ac yn tywallt allan ein gweddi pan oeddet yn ein ceryddu.

¹⁶HERRE, i nöden hava de nu sökt dig, de hava utgjutit tysta böner, när din tuktan kom över dem.

¹⁷ Fel y bydd gwraig ar fin esgor yn gwingo a gweiddi gan boen, felly y'n ceir ni yn dy u373?ydd, O ARGLWYDD;

¹⁷Såsom en havande kvinna, då hon är nära att föda, våndas och ropar i sina kval, så var det med oss inför ditt ansikte, o HERRE.

¹⁸ yr oeddem yn feichiog, ac fel pe baem ar fin esgor, a heb eni dim ond gwynt. Ni chawsom waredigaeth i'r wlad, nac epilio ar rai i drigiannu'r byd.

¹⁸Vi voro också havande och våndades; men när vi födde, var det vind. Vi kunde icke bereda frälsning åt landet; inga människor födas mer till att bo på jordens krets.

¹⁹ Ond bydd dy feirw di yn byw, a'u cyrff marw yn codi. Chwi sy'n trigo yn y llwch, deffrowch a chanwch; oherwydd y mae dy wlith fel gwlith goleuni, a thithau'n peri iddo ddisgyn ar fro'r cysgodion.

¹⁹Men dina döda må få liv igen; mina dödas kroppar må åter stå upp. Vaknen upp och jublen, I som liggen i graven; ty din dagg är en ljusets dagg, och jorden skall giva igen de avsomnade.

²⁰ Dewch, fy mhobl, ewch i'ch ystafell, caewch y drws, ac ymguddiwch am ennyd, nes i'r llid gilio.

²⁰Välan då, mitt folk, gå in i dina kamrar och stäng igen dörrarna om dig; göm dig ett litet ögonblick, till dess att vreden har gått förbi.

²¹ Canys wele, y mae'r ARGLWYDD yn dod allan o'i fangre i gosbi trigolion y ddaear am eu drygioni; yna fe ddatgela'r ddaear y gwaed a dywalltwyd, ac ni chuddia ei lladdedigion byth mwy.

²¹Ty se, HERREN träder ut ur sin boning, för att hemsöka jordens inbyggare för deras missgärning; och jorden skall låta komma i dagen allt blod som där har blivit utgjutet, och skall icke längre betäcka dem som där hava blivit dräpta.