¹Da sagde HERREN til mig: Om så Moses og Samuel stod for mit Åsyn, vilde mit Hjerte ikke vende sig til dem. Jag dette Folk bort fra mit Åsyn!

¹ Dywedodd yr ARGLWYDD wrthyf, "Pe safai Moses a Samuel o'm blaen, eto ni byddai gennyf serch at y bobl hyn. Bwrw hwy allan o'm golwg, a bydded iddynt fynd ymaith.

²Og når de spørger dig: "Hvor skal vi gå hen?" så svar dem: Så siger HERREN: Hvo Dødens er, til Død, hvo Sværdets er, til Sværd, hvo Hungerens er, til Hunger, hvo Fangenskabets er, til Fangenskab!

² Ac os dywedant wrthyt, 'I ble'r awn?', dywed wrthynt, 'Fel hyn y dywed yr ARGLWYDD: Y sawl sydd i angau, i angau; y sawl sydd i gleddyf, i gleddyf; y sawl sydd i newyn, i newyn; y sawl sydd i gaethiwed, i gaethiwed.'

³Jeg sætter fire Magter over dem, lyder det fra HERREN: Sværdet til at slå ihjel, Hundene til at slæbe bort, Himmelens Fugle og Jordens Dyr til at æde og ødelægge.

³ A chosbaf hwy mewn pedair ffordd, medd yr ARGLWYDD: cleddyf i ladd, y cu373?n i larpio, adar y nefoedd a bwystfilod gwyllt i ysu ac i ddifa.

⁴Jeg gør dem til Rædsel for alle Jordens Riger for Ezekiass Søns, Kong Manasse af Judas, Skyld, for alt, hvad han gjorde i Jerusalem.

⁴ Gwnaf hwy yn arswyd i holl deyrnasoedd y byd, oherwydd yr hyn a wnaeth Manasse fab Heseceia, brenin Jwda, yn Jerwsalem.

⁵Hvo føler, Jerusalem, for dig, hvo ynker dig vel, hvo bøjer af fra Vejen og spørger til dig?

⁵ Pwy a drugarha wrthyt, O Jerwsalem? Pwy a gydymdeimla � thi? Pwy a ddaw heibio i ymofyn amdanat?

⁶Du vragede mig, så lyder def fra HERREN; du veg bort. Jeg udrækker Hånden, udsletter dig, træt af at ynkes.

⁶ Gadewaist fi, medd yr ARGLWYDD, a throi dy gefn arnaf; ac estynnaf finnau fy llaw yn dy erbyn i'th ddifa; rwy'n blino ar drugarhau.

⁷Med Kasteskovl kaster jeg dem i Landets Porte, mit Folk gør jeg barnløst og til intet; de vendte ej om.

⁷ Gwyntyllaf hwy � gwyntyll ym mhyrth y wlad; di-blantaf, difethaf fy mhobl, am na ddychwelant o'u ffyrdd.

⁸Flere end Havets Sandskorn bliver deres Enker. Jeg sender over Ynglingens Moder ved Middag en Hærger, brat lader jeg Angst og Rædsel falde på hende.

⁸ Gwnaf eu gweddwon yn amlach na thywod y m�r; dygaf anrheithiwr ganol dydd yn erbyn mam y gu373?r ifanc, paraf i ddychryn a braw ddod arni yn ddisymwth.

⁹Syvsønnemoder vansmægter, opgiver Ånden, hendes Sol går alt ned ved Dag, hun beskæmmes og blues. De overblevne giver jeg til Sværdet for Fjendernes Øjne, lyder det fra HERREN.

⁹ Llesg�'r un a esgorodd ar saith o feibion; syrth mewn llesmair, machluda ei haul, a hi eto'n ddydd; fe'i dygir i gywilydd a gwaradwydd. Rhoddaf i'r cleddyf y rhai sy'n weddill, yng ngu373?ydd eu gelynion, medd yr ARGLWYDD."

¹⁰Ve mig, min Moder, at du fødte mig, en Tvistens og kivens Mand for Alerden ! Jeg gav eller modtog ej Lån, og de bander mig alle.

¹⁰ Gwae fi, fy mam, iti fy nwyn i'r byd yn u373?r ymrafael, yn u373?r cynnen i'r holl wlad. Ni b�m nac echwynnwr na dyledwr, eto y mae pawb yn fy melltithio.

¹¹HERREN sagde: Sandelig, jeg løser dig, at det må gå dig vel. Sandelig, jeg lader Fjenden bønfalde dig i Ulykkens og Trængselens Tid.

¹¹ Dywedodd yr ARGLWYDD, "Yn ddiau gwaredaf di er daioni; gwnaf i'th elyn ymbil � thi yn amser adfyd ac yn amser gofid."

¹²Sønderbryder man Jern, Jern fra Norden, og kobber?

¹² "A ellir torri haearn, haearn o'r gogledd, neu bres?

¹³Din Rigdom og dine Skatte giver jeg hen til Rov, ikke for Betaling, men til Straf for alle dine Synder i alle dine Landemærker;

¹³ Gwnaf dy gyfoeth a'th drysorau yn anrhaith, nid am bris ond oherwydd dy holl bechod yn dy holl derfynau.

¹⁴jeg lader dig trælle for dine Fjender i et Land, du ikke kender, thi Ild luer op i min Vrede; den brænder mod eder.

¹⁴ Gwnaf i ti wasanaethu d'elynion mewn gwlad nad adwaenost, canys yn fy nicter cyneuwyd t�n, a lysg hyd byth."

¹⁵Du kender det, HERRE, kom mig i Hu, tag dig af mig; hævn mig på dem, som forfølger mig, vær ikke langmodig, så jeg rives bort! Vid, at for din Skyld bærer jeg Hån

¹⁵ Fe wyddost ti, O ARGLWYDD; cofia fi, ymw�l � mi, dial drosof ar f'erlidwyr. Yn dy amynedd, paid �'m dwyn ymaith; gwybydd i mi ddwyn gwarth er dy fwyn di.

¹⁶fra dem, der lader hånt om dit Ord; ryd dem ud!" Men mig blev dit Ord til Fryd og til Hjertens Glæde; thi dit Navn er nævnet over mig, HERRE, Hærskarers Gud.

¹⁶ Cafwyd geiriau gennyt, ac aethant yn ymborth i mi; daeth dy air yn llawenydd i mi, ac yn hyfrydwch fy nghalon; canys galwyd dy enw arnaf, O ARGLWYDD Dduw y Lluoedd.

¹⁷Ikke sad jeg og jubled i glades Lag; grebet af din Hånd sad jeg ene, thi du fyldte mig med Harme.

¹⁷ Nid eisteddais yng nghwmni'r gwamal, ac ni chefais hwyl gyda hwy; ond eisteddwn fy hunan, oherwydd dy afael di arnaf; llenwaist fi � llid.

¹⁸Hvorfor er min Smerte evig, ulægeligt mit Sår? Det vil ikke læges. Du blev mig som en skuffende Bæk, som Vand, der sviger.

¹⁸ Pam y mae fy mhoen yn ddi-baid, a'm clwy yn ffyrnig, ac yn gwrthod iach�d? A fyddi di i mi fel nant dwyllodrus, neu fel dyfroedd yn pallu?

¹⁹Derfor så siger Herren: Omvender du dig, vil jeg omvende dig, så du står for mit Åsyn; giver du det ædle, ej det uædle, Vækst, skal du være som min Mund. De skal vende om til dig, du ikke til dem.

¹⁹ Am hynny, fel hyn y dywed yr ARGLWYDD: "Os dychweli, fe'th adferaf ac fe sefi o'm blaen; os tynni allan y gwerthfawr oddi wrth y di-werth, byddi fel genau i mi; try'r bobl atat ti, ond ni throi di atynt hwy.

²⁰Jeg gør dig for dette Folk til en Kobbermur, ingen kan storme; de skal kæmpe mod dig, men ikke få Overhånd over dig, thi jeg er med dig for at frelse og redde dig, lyder det fra HERREN.

²⁰ Fe'th wnaf i'r bobl hyn yn fagwyr o bres; ymladdant yn dy erbyn ond ni'th orchfygant, canys yr wyf gyda thi i'th achub ac i'th wared," medd yr ARGLWYDD.

²¹Jeg redder dig af ondes Vold og frier dig af Voldsmænds Hånd.

²¹ "Gwaredaf di o afael y rhai drygionus, rhyddhaf di o law'r rhai creulon."