1Jakobo, servisto de Dio kaj de la Sinjoro Jesuo Kristo, al la dek du triboj, kiuj estas dispelitaj:Saluton!
1Jaakobus, Jumala ja Issanda Jeesuse Kristuse sulane, saadab tervitusi kaheteistkümnele hajali asuvale suguharule.
2Rigardu cxion kiel gxojigan, miaj fratoj, kiam vi falas en diversajn tentojn,
2Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse,
3sciante, ke la provado de via fido faras paciencon.
3kuna te teate, et teie usu läbikatsumine teeb teid kannatlikuks.
4Kaj la pacienco havu sian perfektan faradon, por ke vi estu perfektaj kaj kompletaj, ne havante mankon.
4Aga kannatlikkus olgu täiuslik, et te oleksite täiuslikud ja terviklikud ega oleks teis midagi vajaka.
5Sed se al iu el vi mankas sagxeco, li petu Dion, kiu donacas al cxiuj malavare kaj ne riprocxas, kaj gxi estos al li donata.
5Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalalt, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid, ja talle antakse.
6Sed li petu en fido, neniel dubante; cxar la dubanto similas ondon de la maro, ventopelatan kaj skuatan.
6Aga ta palugu usus, ilma kahtlemata, sest kahtleja sarnaneb tuule tõstetud ja sinna-tänna paisatud merelainega.
7CXar tiu homo ne pensu, ke li ricevos ion de la Sinjoro-
7Selline inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt,
8duoblanima homo, sxanceligxa en cxiuj siaj vojoj.
8ta on hingelt kaksipidine mees, ebakindel kõigil oma teedel.
9Sed la malaltranga frato gxoju pri sia alteco;
9Madal vend kiidelgu oma kõrgusest,
10kaj la ricxulo pri sia humiligxo; cxar kiel floro de herbo li forpasos.
10rikas aga oma madalusest, sest ta kaob nagu rohu õieke.
11CXar la suno levigxas kun la brulvento kaj sekigas la herbon, kaj gxia floro falas, kaj la gracio de gxia formo pereas; tiel ankaux la ricxulo velkos en siaj vojoj.
11Sest päike tõuseb lõõsaga ja kuivatab ära rohu, selle õieke variseb maha ja ta palge kaunidus kaob. Nõnda närtsib ka rikas oma ettevõtmistes.
12Felicxa estas la homo, kiu elportas tenton; cxar kiam li estos elprovita, li ricevos la kronon de vivo, kiun la Sinjoro promesis al tiuj, kiuj lin amas.
12Õnnis on mees, kes peab vastu kiusatuses, sest kui ta on läbi katsutud, siis ta saab pärjaks elu, mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad.
13Neniu diru, kiam li estas tentata:Mi estas tentata de Dio; cxar Dio ne estas tentebla de malbono, kaj Li mem tentas neniun;
13Ärgu kiusatav öelgu: 'Jumal kiusab mind!' Sest Jumalat ei saa kiusata kurjaga, tema ise ei kiusa kedagi.
14sed cxiu estas tentata, kiam li estas fortirata de sia dezirado, kaj delogata.
14Pigem on nii, et igaüht kiusab ta enese himu, ahvatledes ja peibutades.
15Tiam la dezirado, gravedigxinte, naskas pekon; kaj la peko, maturigxinte, naskas morton.
15Kui seejärel himu on viljastunud, toob ta ilmale patu, aga täideviidud patt sünnitab surma.
16Ne trompigxu, miaj amataj fratoj.
16Ärge eksige, mu armsad vennad!
17CXiu bona donajxo kaj cxiu perfekta donaco estas de supre, malsuprenvenante de la Patro de lumoj, cxe kiu ne povas ekzisti sxangxo, nek ombro de sinturnado.
17Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju.
18Laux Sia propra volo Li naskis nin per la vorto de la vero, por ke ni estu kvazaux unuaajxo de Liaj kreitajxoj.
18Tema on oma tahtel meid sünnitanud tõe sõna kaudu, et me oleksime otsekui uudsevili tema loodute seas.
19Tion vi scias, miaj amataj fratoj. Sed cxiu rapidu auxdi, malrapidu paroli, malrapidu koleri;
19Teadke seda, mu armsad vennad! Iga inimene olgu aga kärmas kuulama, pikaldane rääkima, pikaldane vihastama.
20cxar la kolero de homo ne efektivigas la justecon de Dio.
20Sest mehe viha ei soeta õigust Jumala ees.
21Tial, formetinte cxian malpurecon kaj superfluon de malico, akceptu kun humileco la enplantitan vorton, kiu povas savi viajn animojn.
21Seepärast pange maha kõik rüvedus ja rohke kurjus ning võtke tasaduses vastu sõna, mis teisse on istutatud ja suudab päästa teie hinge.
22Sed estu plenumantoj de la vorto, kaj ne nur auxskultantoj, trompantaj vin mem.
22Aga olge sõna tegijad ja mitte üksnes kuuljad, pettes iseendid.
23CXar se iu estas auxskultanto de la vorto, kaj ne plenumanto, li similas iun, kiu rigardas sian naturan vizagxon en spegulo;
23Sest kui keegi sõna kuuleb, aga selle järgi ei tee, siis ta sarnaneb mehega, kes vaatleb oma ihulikku palet peeglist.
24cxar li sin rigardas kaj foriras, kaj tuj forgesas, kia li estis.
24Ta vaatles ennast, läks minema ja unustas varsti, missugune ta oli.
25Sed tiu, kiu fikse rigardas en la perfektan legxon, la legxon de libereco, kaj tiel restas, ne estante auxskultanto, kiu forgesas, sed plenumanto, kiu energias, tiu estos benata en sia faro.
25Kes on aga kummargil vaadanud vabaduse täiuslikku seadusse ja sellesse ka jääb, ei ole unustav kuulja, vaid tegude tegija - see on õnnis oma tegemises.
26Se iu sxajnas al si religia, ne bridante sian langon, sed trompante sian koron, ties religio estas vanta.
26Kui keegi arvab end Jumalat teenivat, oma keelt aga ei ohjelda, siis ta petab oma südant. Selline jumalateenistus on tühine.
27Religio pura kaj senmakula antaux nia Dio kaj Patro estas jena:viziti orfojn kaj vidvinojn en ilia mizero, kaj sin gardi sen malpurigxo de la mondo.
27Jumala ja Isa silmis puhas ja laitmatu jumalateenistus on käia vaatamas vaeslapsi ja lesknaisi nende viletsuses ja hoida iseennast maailma poolt määrimata.