1Kial la Plejpotenculo ne destinis tempojn, Kaj Liaj konantoj ne vidas Liajn tagojn?
1Miks ei ole Kõigevägevam talletanud karistusaegu, ja miks need, kes teda tunnevad, ei saa näha tema päevi?
2Oni forsxovas la limojn; Oni rabas la sxafaron kaj pasxtas gxin.
2Piirimärke nihutatakse, karja riisutakse ja karjatatakse kui oma.
3Oni forkondukas la azenon de orfoj, Oni prenas kiel garantiajxon la bovon de vidvino.
3Vaeslaste eesel viiakse ära, lesknaise härg võetakse pandiks.
4Oni forpusxas malricxulojn de la vojo; La suferantoj sur la tero devas sin kasxi.
4Vaesed tõugatakse teelt kõrvale, kõik maa viletsad peavad peitu pugema.
5Jen kiel sovagxaj azenoj ili eliras al sia laboro, por sercxi kaptajxon; La stepo donas al ili panon por iliaj infanoj.
5Vaata, otsekui metseeslid kõrbes lähevad nad oma tööle toidust otsima: lagendik on leib tema lastele.
6Sur fremda kampo ili rikoltas, Kaj en vinbergxardeno de malpiulo ili kolektas berojn.
6Väljal peavad nad lõikama seda, mis pole nende oma, ja koristama õela viinamäge.
7Nudaj ili tradormas la nokton, cxar ili ne havas veston, Kaj dum la frosto ili havas nenion, por sin kovri.
7Nad peavad ööbima alasti, riieteta, ja külmas olema katteta.
8De la pluvego de la montoj ili malsekigxas, Kaj pro nehavado de rifugxejo ili cxirkauxprenas rokon.
8Mägede äikesevihmast saavad nad märjaks, ja olles varjupaigata, liibuvad nad vastu kaljut.
9Oni forsxiras orfon de la mamoj, Kaj oni ruinigas malricxulon.
9Tissi otsast riisutakse vaeslaps ja vaese vastu võetakse panti.
10Ili iras nudaj, sen vestoj, Kaj malsataj ili portas garbojn;
10Nad käivad alasti, riieteta, ja kannavad näljastena viljavihke.
11Inter iliaj muroj oni pretigas oleon; Oni devigas ilin treti en vinpremejoj, dum ili mem estas soifantaj.
11Müüride vahel nad peavad suruma õli, sõtkuma surutõrt, aga kannatama janu.
12El la urbo auxdigxas gxemoj de homoj, Kaj la animoj de mortigatoj krias; Sed Dio ne atentas tiun blasfemadon.
12Rahva linnades ägatakse ja haavatute hing hüüab appi; ent Jumal ei pane tähele jõledust.
13Tiuj homoj estas kontrauxuloj de la lumo; Ili ne konas Liajn vojojn, Ne revenas al Lia irejo.
13On neid, kes on valguse vastased, kes ei taha tunda selle teid ega jääda selle radadele.
14Antaux tagigxo levigxas la mortigisto, Mortigas malricxulon kaj senhavulon, Kaj en la nokto li estas kiel sxtelisto.
14Koiduajal tõuseb mõrvar üles, et tappa viletsat ja vaest, ja öösel on ta nagu varas.
15La okulo de adultulo atendas la krepuskon, Dirante:Neniu okulo min vidu; Kaj li kovras sian vizagxon.
15Abielurikkuja silm ootab hämarust, mõeldes: 'Ükski silm ei näe mind!' ja paneb katte näole.
16En mallumo oni faras subfoson sub domoj; Dum la tago oni kasxas sin cxe si, ne konante lumon.
16Pimeduses murtakse kodadesse: päeval nad redutavad kodus, nad ei taha valgusest teada.
17CXar la mallumo estas mateno por ili cxiuj, CXar ili interkonatigxis kun la teruroj de la mallumo.
17Sest sügav pimedus on neile kõigile hommikuks ja pimeduse hirmud on nende sõbrad.
18Tia homo estas malpeza sur la suprajxo de akvo; Malgranda estas lia parto sur la tero; Li ne iras laux la vojo de vinbergxardenoj.
18Aga päeva koites on neil kiire. Neetud olgu maal nende põld, ükski surutõrre sõtkuja ärgu pöördugu nende viinamäele!
19Kiel seka tero kaj varmego englutas negxan akvon, Tiel SXeol englutas la pekulojn.
19Põud ja kuumus võtavad lumeveed, surmavald võtku patustajad!
20Forgesu lin la interno de lia patrino; La vermoj frandu lin; Oni lin ne plu rememoru; Li rompigxu kiel malbona arbo-
20Üsk unustab ta, uss mõnuleb temast, teda ei mäletata enam: nõnda murtakse ülekohus nagu puu.
21Li, kiu premas seninfanulinon, kiu ne naskis, Kaj kiu ne faras bonon al vidvino.
21Ta vaevab lastetut, kes pole sünnitanud, ja ei tee head lesknaisele.
22Kiu ecx potenculojn maltrankviligas per sia forto, Tiel ke oni ne estas certa pri sia vivo, kiam li levigxis.
22Ent Jumal oma jõuga pikendab vägivaldsete iga: nad tõusevad üles, isegi kui neil ei ole enam lootustki eluks.
23Dio donas al ili sendangxerecon kaj apogon, Kaj Liaj okuloj estas super iliaj vojoj.
23Ta annab neile julgeoleku ja nad saavad sellest tuge; aga ta silmad on nende teede peal.
24Ili levigxis alte; sed subite ili ne plu ekzistas; Ili falas kaj estas forkaptataj kiel cxiuj, Kaj kiel la kapo de spiko ili dehakigxas.
24Nad on tõusnud üürikeseks - ja siis ei ole neid enam. Neid alandatakse, neid kistakse nagu kõiki muidki ja nad lõigatakse ära otsekui viljapead.
25CXu ne estas tiel? Kiu pruvos, ke mi mensogas, kaj senvalorigos mian parolon?
25Eks ole ju nõnda? Kes tahaks teha mind valelikuks ja mu sõnad tühjaks?'