1Mi estas la viro, kiu spertis suferon sub la vergo de Lia kolero.
1Mina olen mees, kes nägi viletsust tema nuhtluse nuudi all.
2Min Li kondukis kaj irigis en mallumon, ne en lumon.
2Ta ajas mind ja pani mind käima pimeduses, mitte valguses.
3Nur sur min Li turnas Sian manon cxiutage denove.
3Tõesti, ta pööras oma käe minu vastu ja tõstab seda minu vastu iga päev.
4Li maljunigis mian karnon kaj hauxton, rompis miajn ostojn.
4Ta kulutas mu liha ja naha, ta murdis mu luud.
5Li konstruis cxirkaux mi, cxirkauxis min per maldolcxajxoj kaj malfacilajxoj.
5Ta ehitas mu vastu kindluse ja ümbritses mind kibeduse ning vaevaga.
6En mallumon Li lokis min, kiel porcxiamajn mortintojn.
6Ta pani mu istuma pimedusse nagu need, kes on ammu surnud.
7Li cxirkauxbaris min, ke mi ne povu eliri; Li ligis min per pezaj cxenoj.
7Ta tegi mu ümber müüri ja ma ei pääse välja, ta pani mind raskeisse ahelaisse.
8Kvankam mi krias kaj vokas, Li kovras Siajn orelojn antaux mia pregxo.
8Kuigi ma hüüan ja karjun appi, summutab tema mu palved.
9Li baris miajn vojojn per hakitaj sxtonoj; Li kurbigis miajn vojetojn.
9Ta tegi mu teele tahutud kividest müüri, rikkus mu teerajad.
10Li estas por mi kiel urso en embusko, kiel leono en kasxita loko.
10Ta on mulle varitsevaks karuks, peidus olevaks lõviks.
11Li depusxis min de miaj vojoj, kaj dissxiris min; Li faris min objekto de teruro.
11Ta paiskas segi mu teed, kiskus mind lõhki, tegi mu lagedaks.
12Li strecxis Sian pafarkon, kaj starigis min kiel celon por Siaj sagoj.
12Ta tõmbas oma ammu vinna ja pani mind oma nooltele märgiks.
13En miajn renojn Li pafis la filojn de Sia sagujo.
13Ta laskis oma nooled mu neerudesse.
14Mi farigxis mokatajxo por mia tuta popolo, ilia cxiutaga rekantajxo.
14Ma olen kogu oma rahva naeruks, nende igapäevaseks pilkelauluks.
15Li satigis min per maldolcxajxo, trinkoplenigis min per vermuto.
15Ta toitis mind kibedate taimedega, jootis mind koirohuga.
16Li disrompis miajn dentojn en malgrandajn pecojn, Li enpusxis min en cindron.
16Ta vajutas mu põrmu, laskis mu hambad kuluda sõmeras.
17Mia animo estas forpusxita for de paco; bonstaton mi forgesis.
17Jah, sina tõukasid mu hinge rahupõlvest välja, ma olen unustanud, mis on õnn.
18Kaj mi diris:Pereis mia forto kaj mia espero al la Eternulo.
18Ma ütlen: Kadunud on mu jõud ja mu lootus Issanda peale.
19La memoro pri mia mizero kaj miaj suferoj estas vermuto kaj galo.
19Mõtle mu viletsusele ja kodutusele, koirohule ja mürgile!
20Konstante rememorante tion, senfortigxas en mi mia animo.
20Sina küll mõtled sellele, et mu hing on rõhutud.
21Sed tion mi respondas al mia koro, kaj tial mi esperas:
21Seda võtan ma südamesse, sellepärast loodan ma veel:
22GXi estas favorkoreco de la Eternulo, ke ni ne tute pereis; cxar Lia kompatemeco ne finigxis,
22see on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud:
23Sed cxiumatene gxi renovigxas; granda estas Via fideleco.
23need on igal hommikul uued - sinu ustavus on suur!
24Mia parto estas la Eternulo, diras mia animo; tial mi esperas al Li.
24Issand on mu osa, ütleb mu hing, seepärast loodan ma tema peale.
25La Eternulo estas bona por tiuj, kiuj esperas al Li, por la animo, kiu sercxas Lin.
25Issand on hea neile, kes teda ootavad, hingele, kes teda otsib.
26Bone estas esperi pacience helpon de la Eternulo.
26Hea on oodata kannatlikult Issanda päästet.
27Bone estas al la homo, kiu portas jugon en sia juneco;
27Hea on mehele, kui ta kannab iket oma nooruses.
28Li sidas solece kaj silentas, kiam li estas sxargxita;
28Ta istugu üksi ja vakka, kui see on pandud ta peale!
29Li metas sian busxon en polvon, kredante, ke ekzistas espero;
29Ta pistku oma suu põrmu - võib-olla on veel lootust!
30Li donas sian vangon al tiu, kiu lin batas; li satigas sin per malhonoro.
30Ta andku oma põsk sellele, kes teda lööb, et ta oleks küllalt teotatud!
31CXar ne por eterne forlasas la Sinjoro;
31Sest Issand ei tõuka ära igaveseks.
32Se Li iun suferigas, Li ankaux kompatas pro Sia granda favorkoreco;
32Kui ta on kurvastanud, siis ta ka halastab oma suure helduse pärast.
33CXar ne el Sia koro Li sendas mizeron kaj suferon al la homoj.
33Sest ta ei alanda ega kurvasta inimlapsi mitte südamest.
34Kiam oni premas sub siaj piedoj cxiujn malliberulojn de la tero,
34Kui jalge alla tallatakse kõik vangid maal,
35Kiam oni forklinas la rajton de homo antaux la vizagxo de la Plejaltulo,
35kui väänatakse mehe õigust Kõigekõrgema palge ees,
36Kiam oni estas maljusta kontraux homo en lia jugxa afero-CXu la Sinjoro tion ne vidas?
36kui inimesele tehakse ülekohut tema riiuasjas - kas Issand seda ei näe?
37Kiu povas per sia diro atingi, ke io farigxu, se la Sinjoro tion ne ordonis?
37Kes ütleb, et midagi sünnib, ilma et Issand oleks seda käskinud?
38CXu ne el la busxo de la Plejaltulo eliras la decidoj pri malbono kaj pri bono?
38Eks tule Kõigekõrgema suust niihästi kuri kui hea?
39Kial murmuras homo vivanta? CXiu murmuru kontraux siaj pekoj.
39Miks inimesed elus nurisevad? Igaüks nurisegu omaenese patu pärast!
40Ni trarigardu kaj esploru nian konduton, kaj ni revenu al la Eternulo;
40Uurigem ja proovigem oma teid ja pöördugem tagasi Issanda juurde!
41Ni levu nian koron kaj niajn manojn al Dio en la cxielo.
41Tõstkem oma südamed ja käed Jumala poole taevas!
42Ni pekis kaj malobeis, kaj Vi ne pardonis.
42Me oleme üleastujad ja vastuhakkajad, sina ei andnudki meile andeks.
43Vi kovris Vin per kolero kaj persekutis nin; Vi mortigis, Vi ne kompatis.
43Sa oled peitunud vihasse, oled meid jälitanud, armuta surmanud.
44Vi kovris Vin per nubo, por ke ne atingu Vin la pregxo.
44Sa oled peitunud pilvesse, et palved ei pääseks läbi.
45Vi faris nin balaindajxo kaj abomenindajxo inter la popoloj.
45Sa oled teinud meid pühkmeiks ja jätisteks rahvaste seas.
46Malfermegis kontraux ni sian busxon cxiuj niaj malamikoj.
46Kõik meie vaenlased ajavad oma suu ammuli meie vastu.
47Teruro kaj pereo trafis nin, ruinigo kaj malfelicxo.
47Meile on tulnud hirm ja haud, hävitus ja hukkumine.
48Torentojn da akvo versxas mia okulo pri la malfelicxo de la filino de mia popolo.
48Veeojad voolavad mu silmist mu rahva tütre hävingu pärast.
49Mia okulo fluigas kaj ne cxesas, ne ekzistas por gxi halto,
49Mu silmad voolavad lakkamatult, pisaratel ei ole pidamist,
50GXis la Eternulo ekrigardos kaj ekvidos de la cxielo.
50kuni Issand vaatab taevast alla ja näeb.
51Mia okulo suferigas mian animon pri cxiuj filinoj de mia urbo.
51Mu silm teeb mu hingele valu kõigi mu linna tütarde pärast.
52Senkauxze cxasas min kiel birdon miaj malamikoj;
52Tõesti, nagu lindu küttisid mind need, kes põhjuseta on mu vaenlased.
53Ili pereigas mian vivon en kavo, ili jxetas sur min sxtonojn.
53Nad tahtsid mu elu kustutada kaevus ja pildusid mu peale kive.
54Akvo levigxis kontraux mian kapon, kaj mi diris:Mi tute pereis.
54Vesi tõusis mul üle pea, ma ütlesin: 'Nüüd olen kadunud!'
55Mi vokis Vian nomon, ho Eternulo, el la profunda kavo;
55Ma hüüdsin su nime, Issand, sügavaimast kaevust.
56Vi auxdis mian vocxon; ne kovru Vian orelon antaux mia vokado pri liberigo.
56Sina kuulsid mu hüüdu: 'Ära peida oma kõrva mu appihüüde eest, et saaksin kergendust!'
57Vi alproksimigxis, kiam mi vokis al Vi; Vi diris:Ne timu.
57Sa olid ligi, kui ma sind hüüdsin, sa ütlesid: 'Ära karda!'
58Vi, ho Sinjoro, defendis mian jugxaferon; Vi liberigis mian vivon.
58Sina, Issand, seletad mu hinge riiuasja, sina lunastad mu elu.
59Vi vidis, ho Eternulo, la maljustajxon, kiun mi suferas; jugxu mian aferon.
59Sina, Issand, näed mu rõhumist, mõista mulle õigust!
60Vi vidis ilian tutan vengxon, cxiujn iliajn intencojn kontraux mi.
60Sina näed kogu nende kättemaksu, kõiki nende kavatsusi mu vastu.
61Vi auxdis ilian insultadon, ho Eternulo, cxiujn iliajn intencojn kontraux mi,
61Sina kuuled nende laimamist, Issand, kõiki nende kavatsusi minu vastu.
62La parolojn de tiuj, kiuj levigxis kontraux min, kaj iliajn pensojn kontraux mi dum la tuta tago.
62Mu vastaste huuled ja nende pomin on mu vastu iga päev.
63Rigardu, kiam ili sidas kaj kiam ili levigxas; mi cxiam estas ilia rekantajxo.
63Vaata, kas nad istuvad või tõusevad - mina olen nende pilkelaul.
64Redonu al ili repagon, ho Eternulo, laux la faroj de iliaj manoj.
64Maksa neile kätte, Issand, nende kätetööd mööda!
65Donu al ili doloron en la koro, sentigu al ili Vian malbenon.
65Anna neile paadunud süda, tulgu su sajatus nende peale!
66Persekutu ilin en kolero, kaj ekstermu ilin el sub la cxielo de la Eternulo.
66Aja neid taga raevus ja hävita nad Issanda taeva alt!