1Pregxo de David. Auxskultu, ho Eternulo, la justulon, atentu mian krion, Donu orelon al mia pregxo el ne malsincera busxo.
1Taaveti palve. Kuule, Issand, mu õiget asja, pane tähele mu härrast hüüdmist, võta kuulda mu palvet, mis pole petiste huulte oma!
2De Vi venos mia jugxo; Viaj okuloj rigardos la veremecon.
2Sinu palge eest tulgu mulle õiglane otsus, sinu silmad näevad, mis on õige!
3Vi esploras mian koron, ekzamenas gxin en la nokto; Vi elprovas min, Kaj Vi trovas nenion, kion mi intencus, Sed kio ne volus eliri el mia busxo.
3Kui sa katsud läbi mu südame, tuled öösel mind vaatama ja uurid mind - siis sa ei leia midagi. Kui ma mõtlesin kurja, siis ei pääsenud see üle mu huulte.
4Pri homaj faroj, konforme al la vortoj el Via busxo, Mi gardis min de vojoj kontrauxlegxaj.
4Inimlikes tegudes olen ma sinu huulte sõnade tõttu hoidunud üleannetuist teeradadest.
5Miaj pasxoj tuj sekvas en Viaj postesignoj, miaj piedoj ne sxanceligxas.
5Mu sammud hoidsid kinni su jälgedest, mu jalad ei kõikunud.
6Mi vokas al Vi, cxar Vi respondos al mi, ho Dio; Klinu al mi Vian orelon kaj auxdu mian parolon.
6Ma hüüan sinu poole, sest sina, Jumal, vastad mulle; pööra oma kõrv mu poole, kuule mu kõnet!
7Montru Vian mirindan favorkorecon, Vi, kiu per Via dekstra mano helpas la fidantojn kontraux la atakantoj.
7Osuta imeliselt oma heldust, sa nende päästja, kes otsivad su juures pelgupaika su paremale käele vastupanijate eest!
8Gardu min kiel la pupilon de la okulo, Per la ombro de Viaj flugiloj kasxu min
8Hoia mind nagu silmatera; oma tiibade varju alla peida mind
9De la malbonuloj, kiuj atakas min, De miaj malamikoj, kiuj cxirkauxe insidas kontraux mia animo.
9õelate eest, kes mind rõhuvad, mu verivaenlaste eest, kes mind piiravad!
10Sian koron ili fermis, Per sia busxo ili parolas fiere.
10Nad on sulgenud oma rasvunud südame, oma suuga nad räägivad ülbesti.
11Kien ni iras, ili nin cxirkauxas; Siajn okulojn ili direktas, por jxeti nin sur la teron.
11Nad on meie kannul; nüüd nad ümbritsevad mind. Oma silmad nad sihivad sellele, kuidas mind maha panna.
12Li similas leonon, kiu avidas akiron, Kaj leonidon, kiu sidas en kasxita loko.
12Nad on nagu lõvi, kellel on himu murda, ja nagu noor lõvi, kes peidus varitseb.
13Levigxu, ho Eternulo, antauxvenu kaj renversu lin; Savu mian animon kontraux la malbonulo per Via glavo,
13Tõuse, Issand, astu tema vastu, suru ta maha; päästa mu hing õela käest oma mõõgaga,
14Kontraux la homoj, ho Eternulo, per Via mano, Kontraux la homoj de cxi tiu mondo, kiuj havas sian parton en la nuna vivo, Kaj kies ventron Vi plenigis per Viaj trezoroj, Ke iliaj filoj estos sataj kaj ili lasos restajxon por siaj infanoj.
14meeste käest oma käega, oh Issand, meeste käest, kes on maailmast, kelle osa on siin elus, kelle kõhu sa täidad oma varaga, kelle pojad saavad rohkesti ja kes panevad ülejäägi hoiule oma lastele!
15Kaj mi en pieco rigardos Vian vizagxon; Vekigxante, mi satigxos per Via bildo.
15Mina saan näha su palet õiguses, saan täis su palge paistusest, kui ma ärkan.