1Lähetage maavalitseja jäärad Selast kõrbe kaudu Siioni tütre mäele!
2Nagu põgenevad linnud, peletatud pesakond, on Moabi tütred Arnoni koolmeil.
3Anna nõu, tee otsus! Las olla su vari otsekui öö keskpäeval. Varja väljaaetuid, ära reeda põgenikku!
4Anna enese juures asu Moabi pillutatuile, ole neile pelgupaigaks hävitaja ees! Kui rõhujal on lõpp, hävitus lakkab, tallajad kaovad maalt,
5siis rajatakse armastuses aujärg ja sellel istub Taaveti telgis kindlalt kohtumõistja, kes nõuab õigust ja on osav õigluses.
6Me oleme kuulnud Moabi kõrkusest - ta on väga ülbe; tema upsakusest ja uhkustamisest ning tema tühist hooplemist.
7Seepärast ulub moab moabi pärast, kõik uluvad. Te leinate Kiir-Hareseti rosinakakkude pärast täiesti lööduina.
8Sest rüüstatud on Hesbon, kolletanud Sibma viinapuud, rahvaste isandad on peksnud maha nende vääriskobarad. Need ulatusid Jaaserini, laiusid kõrbes, nende väädid lokkasid, tungisid üle mere.
9Seepärast ma nutan koos Jaaseri nutuga Sibma viinapuude pärast; ma kastan sind oma silmaveega, Hesbon ja Elaale. Sest sinu suve ja lõikuse kohal on kõlanud vaenuhüüd.
10Rõõm ja ilutsemine on võetud viljapuuaiast ja viinamägedes ei ole hõiskamist ega rõõmuhüüdeid. Veini surutõrtes ei sõtku tallaja, tööhõiked ma lõpetasin.
11Seetõttu kaebleb mu hing otsekui kannel Moabi pärast, ja mu süda Kiir-Hareseti pärast.
12Ja kui nüüd Moab ennast näitab, kui ta ennast ohvrikünkal väsitab ja läheb oma pühamusse palvetama, siis ta ei suuda midagi.
13See on sõna, mis Issand Moabi kohta varem oli öelnud.
14Aga nüüd kõneleb Issand ning ütleb: 'Kolme aasta pärast, palgalise aastate sarnaselt, muutub Moabi hiilgus koos kogu tema suure hulgaga väärtusetuks, ja jääk on pisike, tähtsusetu ja jõuetu.'