1Kõrb ja liivik rõõmutsevad, nõmmemaa hõiskab ja õitseb nagu liilia.
2Ta õitseb kaunisti ja ilutseb rõõmu ning hõiskamisega, temale antakse Liibanoni toredus, Karmeli ja Saaroni ilu. Nad saavad näha Issanda toredust, meie Jumala ilu.
3Kinnitage nõrku käsi ja tehke tugevaks komistavad põlved!
4Öelge neile, kel rahutu süda: Olge kindlad, ärge kartke! Vaata, teie Jumal! Kättemaks tuleb, teie Jumala karistus; tema ise tuleb ja päästab teid.
5Siis avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad lähevad lahti.
6Siis hüppab jalutu otsekui hirv ja keeletu keel hõiskab, sest veed keevad üles kõrbes ja ojad nõmmemaal.
7Kuumavirvendusest saab järv ja põuasest pinnast keevad veeallikad üles; seal, kus on ðaakalite eluase, kasvab kaislaid, kõrkjaid ja pilliroogu.
8Ja seal on maantee ja tee, mida nimetatakse pühaks teeks; ükski rüve ei või sellel käia, vaid see on tema rahva jaoks: kes seda teed käib, ei eksi, rumaladki mitte.
9Seal ei ole lõvi ega lähe sinna murdjad kiskjad, neid seal ei leidu. Aga lunastatud käivad.
10Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.