1Astu alla ja istu põrmu, neitsi, Paabeli tütar! Istu maha aujärjeta, kaldealaste tütar! Sest enam ei nimetata sind õrnaks ja hellitatuks.
2Võta käsikivi ja jahvata jahu; pane loor ära, tõsta seelikuserv üles, paljasta sääred, kahla läbi jõgede!
3Su häbe paljastatakse, sinugi häbistust nähakse. Mina tasun kätte ega lase manguda kedagi, ütleb meie lunastaja,
4kelle nimi on vägede Issand, Iisraeli Püha.
5Istu vaikselt ja mine pimedusse, kaldealaste tütar, sest enam ei nimetata sind kuningriikide käskijannaks!
6Mina vihastasin oma rahva peale, teotasin oma pärisosa ja andsin nad su kätte; sina ei osutanud neile halastust, raugalegi panid peale oma üliränga ikke
7ja ütlesid: 'Ma olen igavesti käskijanna.' Sa ei võtnud neid asjaolusid südamesse ega mõelnud, kuidas see lõpeb.
8Aga kuule nüüd seda, sa himur, kes elad muretult, üteldes südames: 'Mina, ja ei keegi muu! Mina ei ela lesena ega tunne lastetust!'
9Ent äkki ühel päeval on need mõlemad sul käes: lastetus ja lesepõlv. Need tabavad sind täiel jõul, hoolimata su paljudest nõidustest, hoolimata su suurest lausumisvõimest.
10Sa olid oma kurjuses julge ja ütlesid: 'Ükski ei näe mind!' Su tarkus ja su teadmised eksitasid sind ja sa ütlesid südames: 'Mina, ja ei keegi muu!'
11Seepärast tabab sind õnnetus, mida sa ei oska eemale manada; su peale langeb hukatus, mida sa ei suuda tõrjuda; äkitselt tuleb su üle torm, mida sa ei aimagi.
12Astu ometi ette oma lausumiste ja oma paljude nõidustega, millega sa ennast oled väsitanud noorpõlvest peale; võib-olla sa suudad abi tuua, võib-olla hirmutada!
13Sa oled ennast väsitanud oma paljude nõuandjatega; astugu nad ometi ette ja päästku sind, taevatundjad, tähtede seletajad, kes kuulutavad iga noorkuu ajal, mis sulle juhtub.
14Vaata, need on otsekui kõrred, tuli põletab need; nad ei suuda päästa oma hinge leegi võimusest. See ei ole söelõõm soojenduse tarvis ega tulepaistus, mille ees istuda.
15Nõnda käib su nõidujate käsi, kelle pärast sa oled vaeva näinud noorpõlvest peale: igaüks vaarub omale poole, ükski ei päästa sind.