¹Ja siiflased tulid Gibeasse Saulile ütlema: 'Eks Taavet varja ennast Hakila künkal, ida pool tühja maad?'

¹Ljudi iz Zifa dođoše Šaulu i javiše mu: "David se krije na Hakilskom brdu, nasuprot Ješimonu."

²Ja Saul võttis kätte ning läks alla Siifi kõrbe, ja koos temaga kolm tuhat Iisraeli valitud meest, et otsida Taavetit Siifi kõrbest.

²Šaul tada krenu na put i siđe u pustinju Zif, a s njim tri tisuće izabranih Izraelaca, da traži Davida u pustinji Zifu.

³Ja Saul lõi leeri üles Hakila künkale, mis on tee ääres ida pool tühja maad. Aga Taavet viibis kõrbes ja kui ta sai aru, et Saul oli tulnud kõrbe temale järele,

³Šaul se utabori podno Hakilskog brda, koje je nasuprot Ješimonu, kraj puta. David, koji je boravio u pustinji, opazi da je Šaul došao onamo da ga progoni.

⁴siis läkitas Taavet maakuulajaid ja sai teada, et Saul oli tõesti tulnud.

⁴Zato David posla uhode i sazna da je Šaul zaista došao.

⁵Ja Taavet võttis kätte ning tuli paika, kuhu Saul oli leeri üles löönud; ja Taavet nägi kohta, kus Saul ja tema väepealik Abner, Neeri poeg, magasid; Saul magas vankriteleeris ja rahvas oli leeris tema ümber.

⁵David se podiže i dođe do mjesta gdje se Šaul bio utaborio. Tu David ugleda mjesto gdje su spavali Šaul i Abner, sin Nerov, njegov vojvoda: Šaul je spavao usred tabora, a vojska ležala u krugu oko njega.

⁶Taavet võttis sõna ja rääkis hett Ahimelekiga ja Abisaiga, Seruja pojaga, Joabi vennaga, öeldes: 'Kes tuleb koos minuga Sauli juurde leeri?' Ja Abisai vastas: 'Mina tulen koos sinuga.'

⁶David se obrati Hetitu Ahimeleku i Abišaju, sinu Sarvijinu a bratu Joabovu, i reče im: "Tko će sa mnom u tabor sve do Šaula?" A Abišaj odgovori: "Ja ću s tobom."

⁷Nõnda tulid Taavet ja Abisai öösel rahva juurde, ja vaata, Saul oli heitnud magama vankriteleeris ning tema piik oli maasse lööduna ta peatsis; Abner ja rahvas aga magasid tema ümber.

⁷I tako David i Abišaj dopriješe noću do vojske: i gle, Šaul ležaše i spavaše u taboru, a koplje mu kod uzglavlja zabodeno u zemlju. Abner i vojnici ležahu oko njega.

⁸Ja Abisai ütles Taavetile: 'Jumal on täna andnud sinu vaenlase su kätte. Ja nüüd luba, ma löön ta piigiga maa külge! Üksainus hoop - teist ei ole mul tema jaoks vaja.'

⁸Tada Abišaj reče Davidu: "Danas ti je Bog predao tvoga neprijatelja u tvoje ruke; zato sada dopusti da ga njegovim vlastitim kopljem pribodem za zemlju, jednim jedinim udarcem, drugoga mi neće trebati."

⁹Aga Taavet vastas Abisaile: 'Ära teda hukka! Sest kes võiks karistamata pista oma käe Issanda võitu külge?'

⁹Ali David odgovori Abišaju: "Nemoj ga ubijati! Jer tko će dignuti ruku svoju na Jahvina pomazanika i ostati nekažnjen?"

¹⁰Ja Taavet ütles: 'Nii tõesti kui Issand elab, lööb Issand kindlasti ise teda: kas saabub ta surmapäev või läheb ta sõtta ja saab otsa.

¹⁰Još nastavi David: "Živoga mi Jahve, i udarit će ga Jahve, bilo da će mu doći njegov dan da umre, bilo da će otići u boj i poginuti.

¹¹Issanda pärast jäägu see minust kaugele, et pistaksin oma käe Issanda võitu külge. Aga võta nüüd piik, mis on ta peatsis, ja veekruus, ja lähme!'

¹¹Ne dao mi Jahve da dignem ruku na pomazanika Jahvina! Nego uzmi sada koplje što mu je kod uzglavlja i vrč za vodu, pa hajdemo!"

¹²Ja Taavet võttis piigi ja veekruusi Sauli peatsist ja nad läksid oma teed; ja ükski ei näinud, ei märganud ega ärganud üles, vaid nad kõik magasid, sest Issand oli lasknud tulla nende peale raske une.

¹²I uze David koplje i vrč za vodu što su bili kod Šaulova uzglavlja i oni odoše: nitko nije ništa vidio ni opazio, nitko se nije probudio, nego su svi spavali jer bijaše na njih pao dubok san od Jahve.

¹³Seejärel läks Taavet üle teisele poole ja seisis eemal mäetipus; nende vahel oli palju maad.

¹³David prijeđe na drugu stranu i stade na vrh gore u nekoj daljini, tako da je među njima bio velik prostor.

¹⁴Ja Taavet hüüdis rahvast ja Abnerit, Neeri poega, ja ütles: 'Eks sa vasta, Abner?' Ja Abner kostis ning küsis: 'Kes sa oled, et sa hüüad kuningat?'

¹⁴Tada viknu vojsci i Abneru, Nerovu sinu, ovako: "Zar se nećeš odazvati, Abnere?" A Abner se odazva i upita: "Tko si ti što uznemiruješ kralja?"

¹⁵Ja Taavet ütles Abnerile: 'Eks sa ole mees? Kes on Iisraelis sinu sarnane? Aga miks sa ei valvanud oma isandat kuningat? Sest keegi rahva hulgast tuli hukkama kuningat, su isandat.

¹⁵A David odgovori Abneru: "Nisi li ti junak? I tko ti je ravan u Izraelu? Pa zašto onda nisi čuvao kralja, svoga gospodara? Jedan je od ratnika sišao do vas da ubije kralja, tvoga gospodara.

¹⁶Ei ole hea see asi, mis sa oled teinud. Nii tõesti kui Issand elab: te olete surmalapsed, et te ei ole valvanud oma isandat, Issanda võitut. Ja nüüd vaata, kus on kuninga piik ja veekruus, mis olid ta peatsis?'

¹⁶Nije lijepo to što si učinio. Tako mi živog Jahve, zaslužili ste smrt što niste čuvali svoga gospodara, pomazanika Jahvina. Pogledaj sada gdje je kraljevo koplje i gdje je vrč za vodu što mu bijaše do uzglavlja!"

¹⁷Siis Saul tundis ära Taaveti hääle ja küsis: 'Kas see on sinu hääl, mu poeg Taavet?' Ja Taavet vastas: 'See on minu hääl, mu isand kuningas.'

¹⁷Tada Šaul poznade Davidov glas i upita: "Je li to tvoj glas, sine Davide?" A David odgovori: "Jest, kralju gospodaru!"

¹⁸Ja ta ütles: 'Mispärast ajab mu isand nõnda taga oma sulast? Sest mida ma olen teinud? Või mis kurja on mu käes?

¹⁸I nastavi: "Zašto moj gospodar progoni svoga slugu? Što sam učinio? Kakva je krivica u mojoj ruci?

¹⁹Ja nüüd kuulgu ometi mu isand kuningas oma sulase sõnu: kui Issand on sind kihutanud minu vastu, siis saagu ta tunda ohvrilõhna; aga kui inimlapsed, siis olgu nad neetud Issanda ees, et nad tõukavad mind nüüd välja Issanda pärisosasse kuuluvusest, öeldes: Mine teeni teisi jumalaid!

¹⁹Zato neka se sada moj gospodar i kralj udostoji poslušati riječi svoga sluge: ako te Jahve diže protiv mene, neka se prinosnicom ublaži; ako li to čine sinovi ljudski, neka su prokleti pred Jahvom jer su me izagnali, tako da ne mogu imati udjela u baštini Jahvinoj, kao da su mi govorili: 'Idi, služi tuđim bogovima!'

²⁰Aga nüüd ärgu voolaku mu veri maha Issanda palgest eemal, sest Iisraeli kuningas on läinud otsima ühtainsat kirpu, otsekui ajaks ta mägedes taga põldpüüd.'

²⁰Zato neka ne padne moja krv na zemlju daleko od Jahvina lica. Jer kralj je Izraelov izišao u lov na moj život, kao kad tko goni jarebicu po planini."

²¹Siis ütles Saul: 'Ma olen pattu teinud. Tule tagasi, mu poeg Taavet, sest ma ei tee sulle enam kurja, sellepärast et mu hing on täna olnud kallis su silmis! Vaata, ma olen talitanud mõistmatult ja eksinud üliväga.'

²¹Tada Šaul reče: "Zgriješio sam! Vrati mi se, sine Davide, neću ti više činiti zla, kad je danas moj život u očima tvojim bio tako drag. Jest, ludo sam radio i teško sam pogriješio!"

²²Ja Taavet kostis ning ütles: 'Vaata, siin on kuninga piik; tulgu nüüd keegi noortest meestest ja võtku see!

²²A David odgovori: "Evo kraljeva koplja, neka dođe jedan od momaka i neka ga uzme!

²³Issand tasub igaühele tema õiglust ja truudust mööda. Sest Issand andis sind täna minu kätte, aga mina ei tahtnud pista oma kätt Issanda võitu külge.

²³A Jahve će vratiti svakome po njegovoj pravdi i po njegovoj vjernosti: danas te Jahve bijaše predao u moje ruke, ali nisam htio dići ruke svoje na pomazanika Jahvina.

²⁴Ja vaata, nagu sinu hing oli täna kallis minu silmis, nõndasamuti olgu minu hing kallis Issanda silmis ja ta päästku mind igast hädast!'

²⁴I gle, kako je danas tvoj život bio drag u mojim očima, tako neka moj život bude drag u Jahvinim očima! I neka me Jahve izbavi iz svake nevolje!"

²⁵Ja Saul ütles Taavetile: 'Ole õnnistatud, mu poeg Taavet! Mida sa iganes teed, see õnnestub sul.' Siis Taavet läks oma teed ja Saul läks tagasi koju.

²⁵A Šaul doviknu Davidu: "Budi mi blagoslovljen, sine Davide! Zacijelo ćeš izvršiti svoje djelo i uspjet ćeš!" Potom David ode svojim putem, a Šaul se vrati svojoj kući.